Kuidas anda oma panus ohutumate jalgrattaspordivõistluste korraldamisse, avaliku korra tagamisse või tulevaste rattaässade õpetamisse ja kasvatamisse? Üks võimalus on õppida abipolitseinikuks. Ajakirjas Ma Olen Jalgrattur ilmus Eesti Jalgratturite Liidu koostöös põhjalik tutvustus abipolitseinike tööst, et rattafännidele pakkuda võimalust saada koolitus ja liituda meeskonnaga.
ABIPOLITSEINIK ON on inimene, kes panustab vabatahtlikult oma vabast ajast Eesti turvalisuse tagamisse. Kuigi abipolitseinik ei kuulu politseiametnike koosseisu, on ta siiski politseiorganisatsiooni lahutamatu osa ja kohustatud järgima kõiki ametnikele esitatud nõudmisi (näiteks eetikakoodeksit).
30-aastasel Marianne Ubalehel tekkis huvi abipolitseiniku töö vastu politsei- ja piirivalveametis spetsialistina töötades. „Nägin patrullitööd hästi palju kõrvalt ja see tundus väga hea võimalusena panustada riigikaitsesse. Töö on kahtlemata raskem, kui inimesed arvavad, aga samas teeb see ka hingele teistmoodi pai ja on emotsionaalselt tasuv. Soovitan proovida. Kui keegi on varem tundnud, et teda pole kellelegi vaja, siis tule abipolitseinikuks – siin ootavad ja vajavad sind kõik, eemale ei tõrjuta kedagi,“ räägib ta.
Marianne Ubalehe sõnul on abipolitseinikuna töötamine õpetanud teda palju, näiteks olukordi paremini hindama.
Abipolitseinike töö on väga mitmekülgne ja ei tähenda ainult tänaval patrullimist. Lisaks mitmesugustele politseilistele tegevustele kaasatakse abipolitseinikke spordi-, vabaaja- ning organisatsioonikultuuri üritustele. Näiteks rattasporditaustaga abipolitseinikke võetakse väga hea meelega appi, et tagada turvalisus jalgrattavõistlustel. See ei tähenda ainult ristmikul seismist ja liikluse reguleerimist või politseiautos grupi ees ja järel sõitmist, sest rattaspordiga kursis oleva inimese teadmised on äärmiselt olulised ka organisatoorse töö tegemisel. Näiteks kuidas tagada grupisõidu ajal ratturite turvalisus, kui jooksikud on ees ja peagrupp peab rongi läbi laskma ning samal ajal tuleb säilitada ka ausa võistluse jätkumine? Just sellised erialased teadmised on planeerimistöö tegemisel väga abiks.
Marianne sõnul on abipolitseinikuna töötamine õpetanud teda palju, näiteks olukordi paremini hindama või olema inimestega nii kannatlikum kui ka resoluutsem. „Nii koolitused kui praktika on mulle õpetanud erinevad inimtüübid päris hästi selgeks. Oskan üsna lühikese tutvumise järel aru saada, millise persooniga on tegemist ning kuidas on temaga kõige parem suhelda,“ avaldab Marianne ja lisab, et kõige rohkem ärevust tekitas temas esmalt hoopis politsei juhtimiskeskusega raadiosaatja teel ühendust võtmine. „Käed värisesid, sest raadiopinge oli hästi suur ja see tundus väga suure asjana tähtsate politseinike kõrval juhtimiskeskusega rääkida.“
Inimestega suhtlema ja raadiosidet kasutama õppimine on aga vaid üks osa abipolitseinike koolitusest, kuhu kuulub veel näiteks seaduste, turvataktika ja erivahendite, sealhulgas teenistusrelva kasutama õppimine. Alates 2020. aasta maist toimub esimese astme koolitus nii e- kui kontaktõppena.
„Minu jaoks oli see hea lahendus, et sain teooriaosa kodus omas tempos õppida ega pidanud kaks-kolm nädalat järjest kuskil tundide kaupa istumas käima,“ ütleb Marianne, kes on abipolitseinikuna töötanud poolteist aastat. „Kontaktõpe oli see-eest väga intensiivne. Kahe pika päeva jooksul tegime näiteks inimese mahapanekut läbi 40‒50 korda, et see lihasmällu jääks. Samamoodi talitasime käeraudade puhul, mille kasutamist tuleb patrullis küllalt tihti ette. Relvaloa tegin küll natuke hiljem, aga sealgi veetsime kahel nädalal igal õhtul neli tundi lasketiirus.“
Kuidas siis saada abipolitseinikuks ja registreerida end koolitusele? Selleks tuleb käia kutsesobivusvestlusel, läbida arstlik ja taustakontroll, esitada iseloomustus tööandjalt või õppeasutuselt või soovitus politseiametnikult, abipolitseinikuks astumise ankeet ja taotlus ning sooritada üks füüsiline katse omal vabal valikul. Kui kõik need punktid on täidetud, saabki sinust esmalt abipolitseiniku kandidaat ja ees on ootamas esimese astme väljaõpe, mis kestab 40 tundi ning lõpeb arvestusega. Füüsilisi katseid peab seejuures läbima hiljem regulaarselt ning igal aastal tuleb uuesti läbi teha teenistusrelva koolitus ja laskekatse.
Selleks, et abipolitseinikuks kandideerida, peab olema vähemalt 18-aastane Eesti kodanik, omama vähemalt põhiharidust ja oskama vähemalt B2-tasemel eesti keelt ning ei tohi omada kehtivat kriminaalkaristust.
ABIPOLITSEINIKUNA ON võimalus panustada ka tulevaste rattaässade õpetamisse ja kasvatamisse, aga mitte ainult. Elementaarsed rattaga sõitmise oskused ja liikluskultuuri jagamine on igaühele vajalikud. Tulevikku silmas pidades aitab varajane liikluse mõistmine kaasa ohutumale liiklemisele ja üksteisega arvestamisele. Viimasel ajal on probleemiks, et lihtsalt ei ole inimesi, kes sooviksid koolides lastele rattajuhilubade kursusi korraldada. Miks mitte ei või just sellestsamast koolitusest alguse saada järgmiste Rein Taaramäede ja Tanel Kangertite teekond.
Kui jalgrattad panevad südame kiiremini põksuma, on võimalus abipolitseinikuna töötada ka jalgrattapatrullis. Suvel ollakse suuremates linnades korda valvamas jalgrattapatrullina, mis on eelkõige väga tähtis ennetustegevus.
Eestis on praegu ligi 1400 abipolitseinikku, kes panustavad meie kõigi turvalisusesse mõnest tunnist kuni sadade tundideni aastas. Aktiivne panustamine on eelduseks, et pääseda vajalikele koolitustele ja et kaasa aidata enamates tööliinides (näiteks alarmsõiduki juhtimine).
Marianne sõnul tulevad tunnid kokku iseenesest ja suuri pingeid peale ei pane. „Mina tegin esimesel kuul ligi kakssada tundi tööd, entusiasm oli lihtsalt nii suur. Mina ei tunne välist survet abis käia, aga näen, et minu panust hinnatakse väga. Lisaks patrullimisele on võimalus abistada politseid kainestusmajades ja kinnipidamiskeskustes. Kui tervet vahetust ei jõua kaasa teha, siis võib ka pool, ja kõik on ikka väga tänulikud.“
Marianne sõnul väärivad kiitmist veel kõik abipolitseinikute pered, sest kodune toetus on vabatahtlikus töös väga oluline. „Algul kui fanatism ja rõõm tööst on veel niivõrd suured, võib juhtuda, et oma kaaslast kodus väga tihti ei näegi. Sestap tasub kindlasti läbi mõelda, kas kõik pereliikmed on selleks valmis, ja neid toetuse eest tunnustada,“ lisab ta.
Rohkem infot abipolitseinikuks õppimise ja vajalike koolituste kohta saab oma lähima politseijaoskonnaga ühendust võttes või abipolitseinike koduleheküljelt www.abipolitseinik.ee.
Artikkel on valminud koostöös Eesti Abipolitseinike Kogu juhatuse esimehe Illimar Reinbuschiga. See artikkel ilmus ajakirjas Ma Olen Jalgrattur (nr 31, märts 2022), Eesti Jalgratturite Liidu lehekülgedel.
Tekst: Liisi Alamaa, Eesti jalgratturite liidu pressijuht
