Jalgrattapalaviku podcasti esimese katsetuse, viiekuulise tõestamiste perioodi lõpetab pikk ja muljete rohke vestlus jalgrattatreeneri Ado Heinaga.
Mida kõike tema silmad näinud on! Juba 1973. aastal hullutas Ado Hein Tallinna velotrekil rahvamasse koos Aavo Pikkuusiga. Hilisemalt oli ta mitu hooaega Nõukogude Liidu trekikoondise kandidaat, sõites esimese eestlasena 4 km individuaalset jälitust alla viie minuti.
Treeneritööd alustas Tartus kui läks õppima ülikooli. Perioodil 1988 – 1992 oli Vello Ainsalu kõrval Eesti maanteekoondise treener, mil õnnestus kogeda tõelist professionaalsust. Toonast koondist võiks nii sõitjate taseme kui taustajõudude rohkuselt vabalt võrrelda praeguste prokontinentaalsete profitiimidega.
1997. aasta MM-il Hispaanias San Sebastianis oli Ado Hein Eesti maanteekoondise peatreener ja nendelt maailmameistrivõistlustelt pärineb taasiseseisvuse perioodi Eesti ainus maanteesõidu MM-i medal. Juunioride grupisõidus sai pronksi Margus Salumets. Meenutame, räägime tausta ja põikame ka proffide grupisõidu juurde, kus Lauri Aus oli seitsmes.
Alates 2002. aastast on Hein töötanud treenerina Kalevi Jalgrattakoolis. Uurisin, kas tänapäeva noored on teistsugused kui nõukogude aja lapsed ja kui palju peab treeneris olema inimlikkust, et õpilased spordis kõvade tulemusteni jõuaks? Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!
https://m.sport.delfi.ee/jalgrattasport/article.php?id=89982967
