Kogu rattaspordimaailm muutub päev-päevalt teaduslikumaks ja Eesti ei saa siinkohal maha jääda. Oma õla on rattasportlastele alla pannud Tallinna Ülikooli teadurid Indrek Rannama ja Karmen Reinpõld, kes alustasid teisipäeval jalgratturite testimist. Kolme päeva jooksul vaadatakse üle 11 sportlast ning neli tundi kestvat testi korratakse ratturitega 4-5 korda aastas. Selline protsess võimaldab tulevikus sportlastel ja treeneritel tõhusamalt treeninguid juhtida ja planeerida paremate tulemuste saavutamiseks.
Sooritusvõime, mis varem andis sportlastele kõrged kohad protokollides seda praegu enam ei tee. Siinkohal ei ole meie sportlased nõrgemaks muutunud, vaid kogu maailma tase on läinud palju tihedamaks ja treeningprotsessidele lähenetakse järjest teadlikumalt.
Ratturite testimisega tegi algust mitmeid aastaid tagasi spordibioloogia teadur Indrek Rannama, kes on järgnevate aastate jooksul kaasanud uuringutesse TLÜ doktorandi Karmen Reinpõldi ja erikehakultuuri lektori Kirsti Pedaku. Tänavu laboris alustatud testidest valmib tulevikus ka Reinpõldi doktoritöö teemal “Laktaadi, kinureniinide ja tsütokiinide dünaamika jälgimine spordivõimekuse hindamisel”.
Esimene testimine tehakse juba novembris, et paika panna sportlaste baastase. Järgmised testid leiavad aset enne esimesi võistlusi ja spetsiifilistel ajahetkedel suvel, nägemaks, kuidas sportlaste võimekus püsib ja/või millised muutused organismis toimuvad. Esmalt on koostöö muidugi kasulik Tallinna Ülikooli teadlastele, teisalt aitab sooritusvõimeuuring sportlastest indiviididena paremini aru saada ehk iga sportlase puhul saab leida talle sobivad treeningud, sest mägironijaid, sprintereid, tempo- ja maastikusõitjaid ei saa ühtemoodi juhendada. Selline lähenemine aitab paremini tippvormi ajastada tähtsateks võistlusteks, et seal saavutada parim võimalik tulemus. Testimiste kõrval jälgivad TLÜ teadurid igapäevaselt sportlaste treeninguid vastava veebikeskkonna vahendusel.
Sooritusvõimeuuringu test:
1) Sportlane saabub koormustestile kaks tundi varem, kus talle pakutakse kerge eine ja 0,5 l spordijooki.
2) Seejärel täidab sportlane testi erinevate küsimustega stressitaseme määramiseks. Näiteks, kui tihti on sportlane viimasel ajal endast välja läinud mõne ootamatu sündmuse tõttu? Vastused tuleb anda viie palli skaalal, kus üks tähistab vastust “väga harva” ja viis “väga sageli”.
3) Üks tund enne koormustesti sooritab rattur funktsionaalse võimekuse testi (FMS), mis annab ülevaatliku pildi sportlase tüvilihaskonnast. Selle testi põhjal määratakse ratturile eriharjutused, mida tuleb teha igapäevaselt. Seda kõike selleks, et tagada suurem ökonoomsus ratta seljas ja vähendada vigastuste tekkimise võimalust.
4) Vahetult enne koormustesti annab sportlane uriiniproovi, mille põhjal määratakse tema nn. baastase. Selle põhjal uuritakse hiljem tsütokiine ja kinureniine.
5) Koormustest – tõusva intensiivsusega rattasõit kuni suutlikkuseni.
6) Peale koormustesti sõidab sportlane madala intensiivsusega 20 minutit taastumiseks.*
7) Spurditest.*
8) Tund aega peale viimase testi lõppemist annab sportlane teise uriiniproovi ja testimisprotsess loetakse sportlase jaoks lõppenuks. Testimine kestab neli tundi.
*Kogu protsessi vältel võetakse ka laktaadiproove, et arvutada välja laktaadi tootmise ja eemaldamise kiirused.
Laktaadiproovidest, mis testimise käigus võetakse, saab määrata sportlase anaeroobse läve, aga see kätkeb endas ka palju mitmekesisemaid võimalusi sportlase mõistmiseks. Nende teadmiste valideerimine nõuabki uuringuid ja aega. Anaeroobne lävi on võimekuse poolest ratturi jaoks üks tähtsamaid markereid – see on hetk, kus lihastest veel kõrge intensiivsuse juures tuld välja ei löö ja sellele vastavat intensiivsustaset suudetakse suhteliselt kaua hoida ehk teisisõnu, mida kõrgem on anaeroobne läbi, seda kauem saab sportlane mugavustsoonis sõita. Läve tõstes tõuseb ka võimekus. Kuna tippspordis ei ole võimekuse piirajaks mitte süda, vaid lihas, siis määravad teadurid selle järgi hoopis võimsusläve, millest sõltuvalt võib pulss päevade lõikes erineda.
Laktaadi tootmise ja ümbertöötlemise kiiruse omavahelisest dünaamikast
organismis sõltub anaeroobse läve võimsus – teisisõnu kui kahel sportlasel on sarnane hapnikutarbimise võime, aga ühel tekib laktaati lihastesse aeglasemalt, siis tema suudab kõrgema võimsusega sõita ületamata anaeroobset läve. Sellest võib järeldada, et mida vähem organism laktaati toodab seda parem, aga siin juures on üks väga karm aga. Mida aeglasemalt toodab keha laktaati, seda vähem suudab sportlane anaeroobses tsoonis tööd teha ehk üle läve sõita. Seepärast tuleb erinevatele distsipliinidele spetsialiseerunud sportlastele läheneda erinevalt.
Allikas:sport.err.ee
