Jalgrattatreener Rando Marten Evendi osales hiljuti Šveitsis Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu (UCI) korraldatud treenerite cyclo-crossi koolitusel ning oli seejärel Eesti koondise treeneriks Rumeenias, kus toimusid cyclo-crossi noorte ja seenioride Euroopa meistrivõistlused. Rääkisime temaga koolitusel omandatud teadmistest, nende rakendamisest Eesti noorratturite ettevalmistuses, Rumeenia võistluse keerulistest tingimustest ning sellest, mida oleks vaja teha, et Eesti sportlased jõuaksid cyclo-crossis maailma tippudele lähemale.
Alustame Šveitsis toimunud UCI cyclo-crossi treenerite koolitusest. Mida see endast kujutas ja milliseid teemasid käsitleti?
Koolitus oli üles ehitatud nii teooriale kui praktikale. Treeneritel oli võimalus noorte sportlaste peal erinevaid tehnikaid jälgida ja analüüsida ning samal ajal ise treeneritena juhendamist harjutada. Saime kogeda ka seda, mis tunne on olla cyclo-crossi treeningul noore sportlase rollis.
Kogemus oli väga huvitav ja rahvusvaheline. Osalejaid oli Jaapanist, Costa Ricalt, Eestist ja Horvaatiast. Meie peamine juhendaja oli Inglismaalt. Ta tutvustas muu hulgas seda, kuidas on neil cyclo-crossi treeningsüsteem üles ehitatud, ning vastas kõikvõimalikele küsimustele, mis meil koolituse käigus tekkisid.
Mis sind selle koolituse juures kõige rohkem kõnetas? Millised teadmised või kogemused endaga kaasa võtsid?
Sellistel koolitustel tekib alati arusaam, kui palju on tegelikult veel õppida. Isegi kui mõni tegevus või harjutus on juba tuttav, saab sellele läheneda uue nurga alt. Minu jaoks oligi kõige väärtuslikum varasemate teadmiste kinnistamine ja detailidesse süvenemine. See tekitas cyclo-crossi vastu veelgi sügavama huvi kui varem.
Koolitusel saite õpitut kohe noorte sportlastega praktiseerida. Kuidas õnnestus uusi teadmisi rakendada pärast Eestisse naasmist ja koondise kandidaatidega töötades?
Noortele meeldis see väga. Kahjuks jäi meil ajalisest ressursist veidi puudu. Kellakeeramise tõttu muutusid õhtud pimedaks ja pärast koolipäeva oli noortega keerulisem väljas treenida. Seetõttu jäi teoreetiliste teadmiste praktiliseks kinnistamiseks aega vähem, kui oleksin soovinud.
Kui järgmisel aastal toimuvad Euroopa meistrivõistlused taas samas kohas Rumeenias, on meil juba suur eelis. Teame, milline rada sportlasi ees ootab, ning saame ettevalmistusega varem alustada. Võiksime koondise kandidaatidega tegelema hakata juba cyclo-crossi hooaja alguses. Nii oleks lõpliku koondise valiku tegemise ajaks kõigil sportlastel rohkem tehnilisi oskusi ja loodetavasti ka enesekindlust sellel alal võistlemiseks.
Kui peaksid inimesele, kes cyclo-crossist midagi ei tea, seda ala paari lausega kirjeldama, siis mida ütleksid?
Muda ja lõbu! Need on ilmselt esimesed märksõnad, mis pähe tulevad. Aga cyclo-cross ei tähenda ainult mudas sõitmist. On ka kiiremaid radu, liivaseid lõike ja väga erinevaid tehnilisi elemente. See on hea kombinatsioon maantee- ja maastikurattasõidust, ühendades mõlema ala oskused. Maastikurattasõidust tulevad näiteks tehnilised oskused, erinevate küngaste ja keerulisemate lõikude läbimine. Maanteerattasõidust aga suuremad kiirused, kiirendused ja kurvide läbimine.
Minu arvates on cyclo-cross noortele väga hea arenguetapp. Näiteks võib laps alustada maastikurattasõiduga, liikuda 8–12-aastaselt cyclo-crossi juurde ning hiljem soovi korral edasi maanteerattasõitu. Nii muutuvad tehnilised ülesanded järk-järgult keerulisemaks ja sportlane omandab oskusi, millest on kasu ka teistel rattaspordialadel.
Seega saab cyclo-crossis arendada väga palju rattasõiduks vajalikke tehnilisi oskusi?
Jah, kindlasti. Cyclo-crossis võivad sõidutingimused väga kiiresti muutuda. Näiteks mudasel rajal, nagu meil Rumeenias oli, võib ratta tehniline toimimine juba ühe ringiga märgatavalt halveneda. Pärast esimest poolt ringi oli ratas mudast kohati ligi viis kilogrammi raskem. Samal ajal muutusid keerulisemaks käiguvahetused ja ratta käsitsemine. Kiire kohanemine muutuvate oludega ongi selle ala üks olulisemaid oskusi.
Eestit esindas Rumeenias toimunud EM-il 14 noorratturit. Kas sellest võib järeldada, et cyclo-cross on meie noorte seas populaarne?
Jah, noorte seas on cyclo-cross kindlasti populaarne. See on mitmekülgne ja põnev ala, kus ei teki tunnet, et iga treening või võistlus oleks täpselt samasugune. Ja tegelikult mitte ainult noorte seas. Samas toimusid ka seenioride Euroopa meistrivõistlused ning Eesti delegatsioon koos sportlaste ja taustajõududega ulatus ligikaudu 30 inimeseni. Meie seenioride medalisaak oli väga muljetavaldav. Kui järgmise aasta võistlus toimub samas kohas, võiks ettevalmistus hõlmata nii noori kui harrastussportlasi, kellel on soov sinna võistlema minna.
Rumeenia rada oli väga tehniline ja mudane. Millised olid selle kõige keerulisemad elemendid ning mida peaksid sportlased sarnasteks võistlusteks valmistudes silmas pidama?
Kõige huvitavam oli see, et neljal erineval päeval oli meil sisuliselt neli täiesti erinevat rada. Esimesel päeval oli rada kiire ja kuiv. Seal ei olnud ka näiteks liiva ega tõkkeid, mida oleme harjunud Eesti cyclo-crossi sarjas nägema. Pärast esimest treeningpäeva muutus rada juba märksa mudasemaks. Seenioride võistluspäeva järel oli see kohati täielik sopaväli ning ligi pool rajast tuli läbida joostes.
Viimasel päeval üllatas meid ilm taas. Öösel külmus maapind ära ning hommikuks oli rada kõva ja jäätunud, sügavate sisse sõidetud rööbastega. Sellistes tingimustes oli ka jala väljaväänamise oht suur. Päeva jooksul sulas jäätunud pind aga uuesti üles ja rada muutus taas mudaseks. Lisaks oli rajal ühe ringi kohta väga palju tõusumeetreid, mis muutis selle füüsiliselt nõudlikuks sõltumata sellest, millistes tingimustes sõideti. Olen kuulnud, et järgmiseks aastaks kaalutakse raja lihtsamaks muutmist, aga eks seda ole näha.
Kuidas noored ja seeniorid nii keerulise raja vastu võtsid?
Arvamused olid üsna erinevad. Seenioride seas oli neid, kes tulid rajalt tagasi väga rahulolevana, aga ka neid, kes ei tahtnud seal enam minutitki veeta. Neil olid ka kõige pikemad võistlusdistantsid. Noortel oli näiteks U16 vanuseklassis kõige pikem distants kolm ringi.
Meie jaoks oli see väga hea võimalus erinevaid tehnilisi oskusi harjutada. Eriti oluline oli õppida hindama, millistes mudastes kohtades tasub rattalt maha tulla ja joosta. Alguses ei tahtnud noored sellest väga kuuldagi, sest nemad tahtsid ikka rattaga sõita. Aga lõpuks said nad aru, et mõnes kohas on jooksmine lihtsalt kiirem ja mõistlikum lahendus.
See võistlus näitas hästi, et isegi kui oled saanud rajaga eelnevalt tutvuda, ei tähenda see, et võistluspäeval oleksid tingimused samasugused. Noore sportlase jaoks on kohanemisvõime äärmiselt oluline. Kui rada on tugeva põhjaga, ei pruugi ka vihm selle olemust eriti muuta. Pehme või savise pinnase puhul võivad tingimused aga väga kiiresti muutuda. Seepärast tuleks valmistuda võimalikult erinevateks olukordadeks, mis võistluspäeval tekkida võivad.
Milline oli sinu roll Rumeenias ja mida soovisid noortele selle võistlusreisi jooksul õpetada?
See oli minu esimene koondise väljasõit, kus olin ka koondise juhtivas rollis. Minu peamine eesmärk oli anda noortele edasi oskusi, mida olin Šveitsi koolitusel omandanud ning rakendada oma treeningmetoodikat. Tahtsin, et iga sportlane võtaks sellest reisist midagi kaasa, mida ta saaks ka edaspidi kasutada. Tagasiside põhjal tundub, et neil oli päris palju uut õppida ning loodan, et need teadmised leiavad rakendust ka tulevikus.
Kogu võistlusreis läks minu hinnangul väga hästi, eriti kui arvestada meie taustameeskonna suurust. Kuue koondisesportlase peale oli meil kaks taustajõudu. Õnneks olid meil abiks väga toetavad lapsevanemad ja teised klubid, sealhulgas TÜSK-i klubi ja Kalevi Jalgrattakool. Kõik aitasid üksteist nii rataste pesemisel, võistluse ajal kui stardis sportlaste riiete vastuvõtmisel. Viimaseks võistluspäevaks hakkas koostöö juba väga hästi sujuma. Järgmisel korral võiksime lihtsalt kõik need tegevused varem läbi rääkida, et töökorraldus oleks algusest peale võimalikult ladus.
Milliseid konkreetseid oskusi ja treeningmetoodikaid sa noortele õpetasid?
Üks olulisemaid asju oli kiire otsustamine rajal. Näiteks tuleb sportlasel aru saada, kas ta peaks iga hinna eest proovima mõnest keerulisest kohast rattaga läbi sõita või oleks mõistlikum õigel hetkel rattalt maha tulla ja joosta. Oluline on säilitada võimalikult ühtlane liikumiskiirus, mitte jääda ühte kohta kinni ning kulutada seejärel palju energiat uuesti kiirendamisele.
Teine oluline teema oli võistluseelne ettevalmistus. Šveitsis käsitlesime põhjalikult seda, kuidas sportlane saaks oma võistluspäeva paremini planeerida. Tegime noortele töölehed, kuhu nad pidid ise koostama oma võistlusplaani. Sinna tuli kirja panna näiteks see, mis kell võistluspaika jõuda, kui palju ja kuidas rada harjutada, milliseid rehvirõhke kasutada ning kuidas kogu võistluseelne tegevus ajaliselt üles ehitada.
Eesmärk oli vähendada liigset närvitsemist ja anda sportlasele kindel struktuur, millele toetuda. Nii saab ta suunata rohkem energiat võistlussooritusele. Alguses suhtuti sellesse ülesandesse veidi vastumeelselt, aga hilisema tagasiside põhjal meeldis see osale noortest väga. Neil oli kindel plaan, mille järgi tegutseda ning nad teadsid, millal ja mida tuleb teha, et õigeks ajaks starti jõuda.
Mudastes tingimustes tuli võistluse ajal palju rattaid pesta ja vahetada. Kas mitme ratta kasutamine on cyclo-crossis eestlaste seas tavapärane?
Osadel sportlastel küll. Suuremate riikide koondistel olid sageli ka oma varurattad olemas. Siinkohal tahan aga kindlasti tänada Eesti rattakogukonda, kes oli valmis oma rattaid noortele võistluse ajaks laenama. Mõnes kohas oli ratas juba poole ringiga nii palju muda külge kogunud, et kaalus ligi viis kilogrammi rohkem. Kui seejärel algas järsk tõus, oli eriti tüdrukutel raske sellise rattaga üles joosta.
Väga suureks abiks oli võimalus saada enne tõusu puhas ratas, läbida keeruline lõik ning hiljem ratas uuesti ära vahetada, et seda vahepeal pesta. Ka mina andsin oma ratta kasutada. Sain selle küll tagasi tühja rehviga, aga sellest polnud midagi. Peaasi, et noored said võistelda ja kogeda tõelist cyclo-crossi, kus tehnilised oskused pannakse proovile algusest lõpuni.
Cyclo-crossi suurriigid on Belgia ja Holland, kelle sportlased on sageli ka tiitlivõistluste esikohtadel. Kui suur on Eesti noorte mahajäämus ja kuidas seda vähendada?
Üks kiiremaid võimalusi arenguks oleks tehniliste oskuste parandamine ning rajal kiiremini mõtlema ja otsustama õppimine. Näiteks tuleb osata õigel hetkel rattalt maha hüpata ja seda õigetes kohtades teha. Kui võistlus kestab pool tundi, võib selliste väikeste otsuste mõju olla kokkuvõttes päris suur. Küsimus on selles, kuhu ja kui palju sportlane oma energiat kulutab.
Teine oluline erinevus on üldkehalises ettevalmistuses. Belgia ja Hollandi sportlased tegelevad sellega aasta ringi ning näiteks mudastel tõusudel jooksmises oli nende tase meie omast selgelt parem. Samas ei ole me kindlasti kõige nõrgemad ega tehniliselt kõige kehvemad. Meil on arenguruumi ja nüüd saime ka täpsemat tagasisidet selle kohta, millega tuleks tegeleda.
Järgmisel aastal tahaksime oma tulemusi kindlasti parandada. Selleks võiksime teha rohkem koostööd kohalike klubide treeneritega ning arutada juba varakult läbi, milliseid oskusi peaksid sportlased harjutama. Kui teame, et võistlusrada võib väga kiiresti muutuda ja seal on palju keerulisi tõuse, tuleb eraldi tähelepanu pöörata näiteks pehmel pinnasel jooksmisele, sealhulgas ratast kandes.
Kuidas võtaksid kogu selle kogemuse kokku – nii Šveitsis toimunud koolituse kui Rumeenia Euroopa meistrivõistlused?
Mõlemad kogemused avardasid kindlasti silmaringi. Šveitsis toimunud koolitust soovitaksin kõigile treeneritele. See ei puudutanud ainult cyclo-crossi tehnilisi oskusi, vaid ka laiemalt seda, kuidas tänapäeval noori juhendada ja milline võiks olla treeneri lähenemine kiiresti muutuvas maailmas.
Rumeenias oli omakorda väga väärtuslik saada kohe tagasisidet selle kohta, kuidas uued teadmised ja harjutused päriselt toimivad. Kui mõni uus lähenemine sportlasele sobib ja ta hakkab seda kasutama, on see juba suur võit. Samas ei pea alati olema eesmärk midagi täielikult muuta. Mõnikord on olulisem arendada edasi seda, mis sportlase jaoks juba toimib ning aidata tal oma võimeid võistlusolukorras paremini realiseerida.
Vaata täispikka videointervjuud Youtube’i kanalilt.
Eesti Jalgratturite Liit tänab toetajaid Rand & Tuulberg, Graanul Invest, SKO Motors, Kaamos, EHL Profiles, Fresh-Est, Standard, Autoga Vanni, Team Estonia.