19-aastane Turbast pärit Roomet Säälik on Eesti lootustandvaim trikirattur, kelle auhinnakapi sisu teeks kadedaks nii mõnegi kohaliku spordimehe – Euroopa meistritiitel tõukerattasõidus ja maailmameistrivõistluste pronks samal alal, tutvustab kolmapäevane ETV saade “Pealtnägija”. Jaanuari alguses lõi Eesti Jalgratturite Liit koos olümpiakomiteega BMX-i pargisõidu esinduskoondise, seades sihiks saata Säälik järgmise aasta Tokyo olümpiale Eestit esindama.
“Praegu on mul enesetunne väga hea, olen väga elevil, et ma olen võimaluse saanud, et esindada Eestit ja näiteks minna olümpiale. Ja minna proovima MK-etappidele punkte koguma,” rääkis Säälik “Pealtnägijas”. “Olen väga elevil ja valmis.”
Turbast pärit ja Tallinna Tööstushariduskeskuses autotehniku eriala omandanud Roomet on trikirattasõitu harrastanud juba 11 aastat ja ehkki hetkel sihib ta olümpiapiletit BMX-i sadulas, on ta oma suurimad teod korda saatnud hoopis tõukerattal.
“Minust sai trikirattur niimoodi, et kõigepealt sain kaheksa-aastaselt endale oma esimese BMX-ratta ja kui olin sellega juba paar aastat sõitnud, siis sain aru, et see on tiba liiga suur mulle,” meenutas ta. “Ja siis ma nägin oma kohalikus skate park‘is tõuksiga sõitvaid lapsi, mind hakkas väga huvitama, proovisin ka ja mul tulid kohe esimesel päeval päris mitu uut trikki ja sealt ma sain aru, et mul on vaja tõukerattaga edasi panna.”
Mille poolest erineb see trikitõukeratas tavalisest tõukerattast? “Trikitõukeratas on kõik koos, sul ei ole mingit vaheloksu, kõik on väga tugevasti kinni. See kaelaosa, mis on metallist ilusti kinni pandud tugevast materjalist, et ei läheks katki trikkide tegemisel. Kui tavalist tõuksi saad panna kokku ja lahti, siis seda sa kindlasti teha ei saa. Siin sa pead päris mitu polti lahti võtma ja siis saad alles lenksu kätte,” tutvustas Säälik.
Roomet Säälik Autor: ERR
Eesti trikirattatalendi tähelend algas kuus aastat tagasi, kui sõber postitas Youtube’i toona veel 13-aastasest Roometist video. Pärast seda jooksid tõukerattameeskonnad üle maailma talle sõna otseses mõttes tormi.
“Üleöö hakkasid igalt poolt tulema pakkumised. USA tiimidelt, Austraalia tiimidelt,” rääkis noormees. “Tegin lõpuks otsuse, et Phoenix Pro Scooters on see, mis mulle on hea.”
Nüüd saab Roomet pühenduda täielikult rattasõidule, sest Ameerika kodumeeskond Phoenix Pro Scooters maksab talle palka, varustab ratast vajalike varuosadega ja sõidutab teda mööda ilma erinevatele demonstratsioonsõitudele ja võistlustele. Seejuures treenib ekstreemsportlane täiesti iseseisvalt.
“Trenni ma teen neli korda nädalas. Umbes. Ja iga session on umbes kolm-neli tundi. Niikaua, kuni keha jõuab,” rääkis ta. “Kui koju jõuad, siis tuleb üks külm vann teha ja siis on lihased paremad.”
Kuldkaart haiglasse
Miks on Roometist saanud Eesti parim trikitõukerattur? Mida ta teeb teisiti või paremini kui kõik teised? “Ma arvan, et üks saladus on see, et ta läks suhteliselt noorena akrobaatika trenni või tal oli batuut, kus ta sai päris kiiresti selle tagurpidioleku tunde kätte,” arutles Sääliku sõber Mikael Parman. “See tasakaalutigu, mis meil on, selle ta harjutas juba väga noorelt käima nii, et kui ta on tagurpidi, siis tal ei teki kohe ärevust. Ja ma arvan, et sealt tuli tal see julgus teha saltosid, ülepea trikke, kõige kaelamurdvamaid trikke. Ja kuna need annavad võistlustel kõige rohkem punkte, siis ta õppis need kiiresti ära ja lisas kohe sinna oma väiksed vigurid juurde. Ma arvan, et sealt tuli see esimene suur aste edasi teistest.”
“Ekstreemspordis võib juhtuda vigastusi ja nii ka mul. Mul on olnud mõningaid vigastusi, mõningaid murde, mõrasid, mõni õmblus isegi. Neid tuleb ette, aga need tuleb lihtsalt läbi süüa,” arvas Roomet.
Mitu korda sa oled käinud traumapunktis? Oled sa kokku lugenud? “Ei, kindlasti ei ole kokku lugenud. Neid on ikka lugematu arv,” tunnistas Roomet. “Kui ma alustasin sõitmist, siis pidi sinna ikka päris tihti minema. Ja mõtlesime, et äkki peaks isegi kuldkaardi tegema haiglasse.”
“Üks hullemaid vigastusi on olnud selline, et sääremarjast läks üks polt sisse, mis hoiab lenksu kinni ja see tõmbas kuni luuni lõike. Mööda säärt. Nii et põhimõtteliselt said luud näha ja katsuda,” avaldas Roomet. “Aga tollel ajal, kui sul see asi juhtub, siis sa oled adrenaliinis ja sa ei mõtle nii palju sellele ja see ei ole tollel hetkel isegi valus.”
Vastalanud aasta tõotab Roometile tuua rohkelt adrenaliinilakse, sest olümpianorm vajab täitmist. Esimene võistlus, kuhu meie ekstreemsportlane vajalikke punkte püüdma läheb, toimub aprillis Jaapanis.
“Ma arvan, et mu vorm on päris hea BMX-is. Vaadates seda aega, mis ma olen harjutanud BMX-i,” sõnas ta.
“Kui jõuakski nii kaugele, et pääseks olümpiale, siis läheks muidugi medali järgi. Annaks kõik, et saada võimalikult palju punkte ja võimalikult hea koht olümpial,” lisas Roomet.
Kõige andekam Eestis
“Pealtnägija” uuris ka ekstreemspordivõistluse Simple Sessioni korraldajalt Mario Kalmrelt, millised on praegu veel Sääliku nõrkused. “Ma arvan, et on kaks asja. Esiteks see, et ta vajab veel rohkem aega BMX-iga tegelemiseks. BMX on tema jaoks senimaani veel natuke kõrvalspordiala. Ja kuigi tõukerattas on ta palju saavutanud, palju võistelnud, siis BMX-i võistlus on võib-olla natuke teistmoodi,” arutles Kalmre. “Ehk siis kogu võistlusnärv, see, et ta tõsiselt peab kahe minuti jooksul sooritama kõik oma n-ö kava, mis tal on plaanis, et võimalikult parim koht saavutada. Arvan, et need kaks asja. Ja kui ta nendest üle saab või nendes edasi areneb, siis…. sky is the limit.”
“Roomet Säälik on väga vinge vend. Kui me räägime BMX-i ja rulakultuurist Eestis, siis tema on kindlasti viimase 20 aasta või siis kogu perioodi, kui neid alasid Eestis on harrastatud, kõige andekam üldse. Ja tõukerattasõidus, millega ta alustas, on ta maailma absoluutses tipus,” kiitis Kalmre.
Allikas: sport.err.ee
