Jalgrattur Mihkel Räime koduklubi Israel Cycling Academy sai lõppenud hooajal 15 võitu, millest koguni viis saab kanda saarlase nimele. 2016. aastal klubiga liitunud Räim on olnud igal hooajal enim võite toonud rattur.
Mihkel Räime hinnangul läks tema hooaeg tegelikult üle kivide ja kändude. „Aga kui vaatan paberi peale ja tulemusi siis julgen väita, et parim hooaeg siiani,“ märkis rattur. „Viis võitu ja viimane neist Belgias oli karjääri seni suurim, sest osales päris esinduslik koosseis.“
Ettevalmistus hooajaks oli Mihkel Räime sõnul väga hea. Ta alustas Argentinas ja Kolumbias, kus ladus endale hea põhja. Eriti arvestades seda, et viibis enne võistlusi kolm nädalat Kolumbias kõrgmäestikus.
Veebruari esimesel nädalal sõidetud võistlusel paraku Mihkel Räim kukkus ja kui algul öeldi, et midagi katki pole vaid on tugev põrutus, kuid paar nädalat hiljem tuvastati tal siiski parema käe lodiluu murd.
Vigastust ravides treenis ta küll kogu aeg aeroobses tsoonis, kuid psühholoogiliselt oli see siiski väga raske. Mihkel Räim oli võistlustelt väljas üheksa nädalat ja tal jäid need mõnusamad sõidud Belgias kõik sõitmata.
Oma tänavuse võiduarve avas Mihkel Räim aprillis sõidetud Vuelta a Castilla y Leoni velotuuri teisel etapil. „Tagasitulek oli raskem kui ma arvasin, kuid suutsin juba kolmandal “come back ” stardil võita,“ lausus rattur.
„Olin õigel ajal õiges kohas ning tegin õiged otsuseid. Kindlasti ei olnud ma kõige kiirem või tugevam sel päeval. Ja edaspidi läks aina paremaks ning sõitsin mai lõpust juuni lõpuni tõusvas vormis.“
Nii järgnes edukas Aasia turnee. Jaapani veltuuril oli Mihkel Räim kiireim 4. ja Korea tuuril 2. etapil. Eesti meistrivõistlustel grupisõidus võttis Räim aastase pausi järel kulla.
„Just Aasias hakkasin tundma, et olen tagasi endisena ning muidugi eestikatel tundsin end päris võimsalt,“ selgitas Mihkel Räim. „Peale seda puhkasin ning suundusin Itaaliasse mäestkulaagrisse ja ilmselt tegin seal endale veidi liiga, sest see hea tunne oli pärast hooaja lõpuni kadunud.“
Ometi saavutas Mihkel Räim augustis senise karjääri suurima võidu, kui sai esikoha esmakordselt peetud ühepäevasõidul Great War Remembrance Race. Võidusõit oli pühendatud Esimese maailmasõja lõpule.
„Ma küll võitsin selle sõidu, kuid väga ei nautinud võistlust,“ tunnistas Räim. „Tundsin, et see pole mina seal ratta seljas. Arvan, et andsin seal endast kõik ning pigistasin end energiast tühjaks. Vereproovgi näitas, et on väsimus sees ning võtsin korra aja maha, et uuesti viimasteks kuudeks hea olla, kuid see ei aidanud ning hooaja lõpus lihtsalt läksin starti ja aitasin meeskonda. Mõtlesin pigem juba järgmisele aastale.“
Mihkel Räime sõnul oleks olnud ideaalne selle halva enesetundega hooaeg lõpetada, kuid tiimis oli palju vigastatuid ning polnud mehi starti panna. „Ühesõnaga ma usun, et varu oli kõvasti, samas nendest võistluspäevadest, kus ma ennast vähegi ratturina tundsin, võtsin maksimumi,“ leidis rattur. Mihkel Räim ütles, et tänu vigastusele ja kehvale hooaja lõpule jäid numbrid treeningutes suhteliselt samaks, kuid sellele vaatamata leiab ta, et kvaliteet on parem ja spetsiifilist treeningut rohkem.
Oma järgmise aasta plaane Räim veel väga ei tea, kuna meeskond pole enda koosseisu kinnitanud. Kindlasti spetsialiseerub ta rohkem sprintidele ja ta saab endale ka vastavad abimehed. „Sooviks sõita suuri klassikuid ning nüüd tunnen, et tahaks teha ka suurtuuri debüüdi. Muidugi seljuhul kui meeskond kutse saab,“ avalikustas Mihkel Räim oma järgmise hooaja soovid.
Allikas: saaremaasport.ee
