Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras kaheksas.
Rein Kirsipuu (30. juuni 1933)
- Mitmekordne Eesti meister rattaspordis
- Eesti rekordiomanik rattaspordis
- Pikaaegne Eesti jalgrattakoondise peatreener
Väljas lokkas 1988. aasta muutuste kevad, Maarjamaad raputas üks ajalooline sündmus teise järel ning muidugi ei jätnud see põnev aeg puudutamata ka spordiradasid. Nüüd, maikuu lõpupäevil, mil Eestit läbis Baltimaade Sõpruse velotuur, jõudis kätte jalgratturite tegutsemiskord.
Tuuri 30. mail Tallinnas peetud etapil võtsid kaksikvõidu Riho Suun ja Toomas Kirsipuu, lisaks sai treener Rein Kirsipuu suunatud Eesti koondis hiljem esikoha kogu võistluse üldkokkuvõttes
Võit, mis avas maailma
Küllap oli see võit eriline isegi palju näinud ja palju käinud Rein Kirsipuu jaoks, sest kuulusid ju meeskonda korraga tema mõlemad pojad – Toomas ja Jaan. Kuid heameelt tundsid teisedki.
Meie meeste edukas esinemine rahvusvahelises tippkonkurentsis ajas pöördesse ka Tallinna tänavatele kogunenud rattasõbrad. Inimesed ei hoidnud oma rõõmu vaka all ning nii tekitati võistlustandril tunne, mis «oli ühtaegu kitsas ja lahe ja hea,» nagu kirjeldas toimunut kohapeal viibinud Spordilehe kirjasaatja.
Igati arusaadav. Oli see ju üldse esimesi Eesti rattakoondise enda nimel pälvitud rahvusvahelisi võite alles avanema hakanud maailmas, pealegi ei olnud Turu ja Leningradi vahel sõidetud Baltimaade Sõpruse velotuur (Baltic Sea Friendship Race) sugugi mingi naljavõistlus, vaid omas ajas tõeliselt ainulaadse mastaabiga ettevõtmine, mis ühendas teine teisel pool raudset eesriiet asunud maailmasid.
Ühtlasi oli tegemist rahvusvahelise jalgrattaföderatsiooni UCI kõrgeimasse kategooriasse kuulunud võidusõiduga, mis tõi 1988. aastal starti 20 meeskonda, teiste seas näiteks nii NSV Liidu, USA, Saksa DV, Poola, Itaalia kui ka Eesti koondised.
1988. aasta Baltimaade Sõpruse velotuur (28. mai – 4. juuni)
Individuaalarvestus
1. Asjat Saitov (NSV Liit)
2. Aivar Murd (Eesti)
3. Toomas Kirsipuu (Eesti)
4. Ralf Schmidt (Saksa DV)
5. Andres Lauk (Eesti)
6. Torsten Bredow (Saksa DV)
Võistkondlik arvestus
1. Eesti
2. NSV Liit
3. Saksa DV
4. Itaalia
5. Tšehhoslovakkia
6. Poola
28. maist 4. juunini väldanud 1118 kilomeetri pikkune velotuur toimus marsruudil Turu-Helsingi-Tallinn-Narva-Leningrad. Eesti koondis esines koosseisus: Riho Suun, Arvi Tammesalu, Aivar Murd, Andres Lauk, Toomas Kirsipuu, Jaan Kirsipuu.
Rattaspordi tippkeskus Tartu
Eesti koondise üldvõit oli seega suur asi. Müürid olid pragunemas ja meie meeste hoogsat minekut pandi piiri taga tähele. Idabloki võimsate rattariikide NSV Liidu ja Saksa DV ees korjatud meeskondlik esikoht oli kindel kvaliteedimärk, mis hakkas meie ratturitele Euroopas lahti tegema üha uusi uksi, vähendades seeläbi sportlaste sõltuvust NSV Liidu spordisüsteemist.
Selle eduloo voolimisel pakkus väärt abi Rein Kirsipuu energia, teadmiste, suhete ja kogemuste toel Tartus rajatud üleliidulise tasandi rattakeskus, toonases NSV Liidus üks vähestest omasugustest, mis kasutas ära sümbioosi kohapealsest kompetentsist ja Moskva kaudu lisandunud võimalustest. Sedasi saadi oskuslikult tagant tõugata rattaspordi arendamist ja heal tasemel võistluste korraldamist kogu Eestis.
Tuuri 30. mail Tallinnas peetud etapil võtsid kaksikvõidu Riho Suun ja Toomas Kirsipuu, lisaks sai treener Rein Kirsipuu suunatud Eesti koondis hiljem esikoha kogu võistluse üldkokkuvõttes
Võit, mis avas maailma
Küllap oli see võit eriline isegi palju näinud ja palju käinud Rein Kirsipuu jaoks, sest kuulusid ju meeskonda korraga tema mõlemad pojad – Toomas ja Jaan. Kuid heameelt tundsid teisedki.
Meie meeste edukas esinemine rahvusvahelises tippkonkurentsis ajas pöördesse ka Tallinna tänavatele kogunenud rattasõbrad. Inimesed ei hoidnud oma rõõmu vaka all ning nii tekitati võistlustandril tunne, mis «oli ühtaegu kitsas ja lahe ja hea,» nagu kirjeldas toimunut kohapeal viibinud Spordilehe kirjasaatja.
Igati arusaadav. Oli see ju üldse esimesi Eesti rattakoondise enda nimel pälvitud rahvusvahelisi võite alles avanema hakanud maailmas, pealegi ei olnud Turu ja Leningradi vahel sõidetud Baltimaade Sõpruse velotuur (Baltic Sea Friendship Race) sugugi mingi naljavõistlus, vaid omas ajas tõeliselt ainulaadse mastaabiga ettevõtmine, mis ühendas teine teisel pool raudset eesriiet asunud maailmasid.
Ühtlasi oli tegemist rahvusvahelise jalgrattaföderatsiooni UCI kõrgeimasse kategooriasse kuulunud võidusõiduga, mis tõi 1988. aastal starti 20 meeskonda, teiste seas näiteks nii NSV Liidu, USA, Saksa DV, Poola, Itaalia kui ka Eesti koondised.
1988. aasta Baltimaade Sõpruse velotuur (28. mai – 4. juuni)
Individuaalarvestus
1. Asjat Saitov (NSV Liit)
2. Aivar Murd (Eesti)
3. Toomas Kirsipuu (Eesti)
4. Ralf Schmidt (Saksa DV)
5. Andres Lauk (Eesti)
6. Torsten Bredow (Saksa DV)
Võistkondlik arvestus
1. Eesti
2. NSV Liit
3. Saksa DV
4. Itaalia
5. Tšehhoslovakkia
6. Poola
28. maist 4. juunini väldanud 1118 kilomeetri pikkune velotuur toimus marsruudil Turu-Helsingi-Tallinn-Narva-Leningrad. Eesti koondis esines koosseisus: Riho Suun, Arvi Tammesalu, Aivar Murd, Andres Lauk, Toomas Kirsipuu, Jaan Kirsipuu.
Rattaspordi tippkeskus Tartu
Eesti koondise üldvõit oli seega suur asi. Müürid olid pragunemas ja meie meeste hoogsat minekut pandi piiri taga tähele. Idabloki võimsate rattariikide NSV Liidu ja Saksa DV ees korjatud meeskondlik esikoht oli kindel kvaliteedimärk, mis hakkas meie ratturitele Euroopas lahti tegema üha uusi uksi, vähendades seeläbi sportlaste sõltuvust NSV Liidu spordisüsteemist.
Selle eduloo voolimisel pakkus väärt abi Rein Kirsipuu energia, teadmiste, suhete ja kogemuste toel Tartus rajatud üleliidulise tasandi rattakeskus, toonases NSV Liidus üks vähestest omasugustest, mis kasutas ära sümbioosi kohapealsest kompetentsist ja Moskva kaudu lisandunud võimalustest. Sedasi saadi oskuslikult tagant tõugata rattaspordi arendamist ja heal tasemel võistluste korraldamist kogu Eestis.
Sportlastee algas kiiruisutajana
Treener Kirsipuu teekond Eesti jalgrattaspordis oli pikk ja tulemuslik. 1972. aastast Eesti rattakoondise peatreenerina tegutsenud ning periooditi NSV Liidu koondise juures ametis olnud mehe kasvandikud (aga peale poegade Toomase ja Jaani kuuluvad nende hulka veel näiteks Aavo Pikkuus ja Riho Suun!) võitsid medaleid tiitlivõistlustel ja etappe suurtuuridel, lisaks panustas ta jõudsalt Eesti rattaelu organisatsioonilisse arengusse.
Seda põnevam on märkida, et jalgrattasõit ei olnud hilisema teeneka treeneri jaoks üldse mitte esimene sport. Nimelt alustas Kirsipuu oma sportlaskarjääri hoopis kiiruisutajana Raadi järvel ja Emajõel jääd mõõtes, jõudes sealt mõni aasta hiljem siiski rattaspordi juurde. Tema sportlaselu olulisematest saavutustest väärivad väljatoomist Eesti rekordi püstitamine 4 km jälitussõidus ning Eesti meistritiitlid nii treki- kui ka maanteesõidus.
Lisalugemist
- Vahur Kalmre «Kolm Kirsipuud» (Ajakirjade Kirjastus 2012)
- Heino Kask (koostaja) «100 aastat jalgrattasporti Eestis» (Eesti Raamat 1986)
Allikas: https://sport.postimees.ee/7250609/rein-kirsipuu-eesti-jalgrattaspordi-edu-arhitekt
Fotol: Tööhoos üleliidulistel võistlustel Leningradis (1977). Vasakult Rein Kirsipuu, Väino Lipard, Raivo Johanson.FOTO: Gunnar Vaidla/Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
