Veel viis aastat tagasi, kui Janika Lõiv hakkas koos abikaasa Urmasega rattapedaale tallama, et kehale pisut koormust anda, ei tahtnud ta kuuldagi tippspordist ega võistlustest. Nüüd on Lõiv maailma edetabelis üheksandal kohal ega välista, et võib naasta Tokyost, medal kaelas.
Tavapärane küsimus: mis tunne oli, kui sai selgeks, et olümpiakoht on käes?
Oli pingest vabanemise tunne: tehtud! Kasutasin viimastel võistlustel nii-öelda kaitsvat taktikat ehk sõitsin kindla peale, et midagi ei juhtuks. Eesti oli maailma naiste edetabelis 18. kohal, olümpiale pääsesid 21 riigi sportlased. Sestap teadsin, et koht on sisuliselt käes.
Kuidas kõik alguse sai? Viis aastat tagasi kuulutas abikaasa sulle, et nii, nüüd istud jalgratta selga ja pedaalid Tokyo olümpiale? Ja sina vastasid: loomulikult, kallis, pole probleemi?
Selleks et pähe karanud ideid mulle maha müüa, läheb abikaasal umbes pool aastat. Kui Urmas soovitas mul sadulasse istuda, et kehale koormust anda, siis kuulutasin: tippspordiga ma ei tegele, võistlustele ei lähe, sõidan oma lõbuks.
Esialgu meelitas ta mind viimaks Eesti võistlustele: lähme sõidame koos, nagu abikaasadel kombeks… Algus oli muidugi tore: esimeste Eesti meistrivõistluste eelsel treeningul kukkusin ühel hüppel näoga vastu maad… Aga mulle hakkas maastikurattasõit nii hullult meeldima, et lõpuks pakkisime oma elamise Tallinnas kokku. Kolisime vanemate juurde Valka ja sealt edasi Hispaaniasse, kus on ideaalsed treeningutingimused. Välismaa võistlused olid palju ägedamad ja rajad sobisid mulle kui pisikesele mägironijale märksa enam, nii et vaimustus aina kasvas.
Kas tee olümpiale oli sujuv või käänuline ja surnud punktidega?
Alguses ma olümpiale suurt ei mõelnud, sest esimesed kaks aastat kulus üldise treenituse tõstmiseks. Teadsin, et esmalt pean paremaks saama, ja tulemused näitasid, et saingi. Järgmised aastad kulgesid olümpiapunktide kogumise tähe all ja siis käis teinekord küll peast läbi, et miks me seda hullust teeme, see pole võimalik. Aga siis uurisime ja harutasime punktisüsteemi lahti, kaasasime teisi Eesti rattureid ja valisime võistlusi, kust võis saada võimalikult palju punkte. Teisel aastal, kui toimus arenguhüpe, hakkas lootuskiir paistma. Lõpuks võib öelda, et oli sujuv ja õnnelik teekond.
Et mitte jätta valemuljet: see polnud nii, et tervisesportlane istus ratta selga ja oli viie aasta pärast olümpial? Sul on seljataga pikk ja tõsine spordikarjäär, mis valmistas keha ja organismi edasiseks ette.
Ma pole tõesti naine metsast. Kümme aastat ja rohkemgi tegin tööd, et seejärel viie aastaga olümpiale jõuda. Olin maalaps ja jooksin päevade kaupa niisama ringi, mängisin jalgpalli ja hokit ja mida kõike veel. Põhikoolis hakkas isa – endine maadleja – mind kergejõustiklaseks treenima. Jooksmine sujus ning kuni abiellumise ja jalavigastuseni 22-aastaselt olin tõsine ja hingestatud sportlane. Treeningumahud olid suured, võitsin eri vanuseklassides distantsidel 800 meetrist kuni poolmaratonini hulga medaleid.
Oled võitnud ka 100 kilomeetri jooksu…
See oli taas mu abikaasa uitmõte, et lähme ja jookseme. 80 esimest kilomeetrit oli lapsemäng, ma isegi ei tundnud, et pingutan, aga sealt edasi läks raskeks. Isa ja abikaasa – nemad katkestasid poolel teel – ergutasid mind lõpuni pingutama.
Nii et kui jalgratturi karjäär on läbi, hakkad koos Rait Ratasepaga läbima 20 maratoni kümne päevaga?
Kindlasti mitte, sest see pole mulle väljakutse. Minu jaoks on võlu võistelda ja võita teisi, mitte iseennast. See tõmbab käima. Ennast suudan trennides niigi piitsutada.
Pisut üllatav on ehk see, et saad kenasti hakkama maastikusõidus, kus on karmid rajad ja juurikate vahelt laskumised. Su koordinatsioon näikse olevat suurepärane.
Koordinatsioon on hea jah, aga pigem olen hulljulge ja see omadus tuli mulle endalegi üllatuseks. Treenides suuri riske ei võta, kuid võisteldes sõidab katus ära. Esimesel aastal kukkusin pea igal võistlusel, puhuti ka korralikult, aga tänavu on enam-vähem õnneks läinud. Eks ma lähe julgelt peale, muud ei jää üle. Urmaski ei oska mind õpetada ega aidata. Kui rada läbi sõites on ees suurem hüpe, siis ta on all ja hõikab: noh, tule siis. Hõikan vastu: hea küll, tulen, aga sina püüa mind kinni. Eks me siis vaata, kas tuleb välja või mitte. Kanadas oli rajal minust kõrgem hüpe. Vaatasin ja mõtlesin, et kui siit alla lähen, siis ilmselt edasi ei sõida. Aga tegin õhulennu ära, teadmata isegi teoorias, kuidas tegelikult hüpata tuleks.
Ratturite seltskond on kummaline: sõidavad murtud luudega ja kui nahk kukkudes maha koorub, rullivad selle peale tagasi ja jätkavad. Sinagi oled haavast kive välja urgitsenud.
Millegipärast kukun aina paremale küljele ja see küünarnukk on pidevalt lõhki. Aga mul on anne väga kiiresti kokku kasvada. Kui too küünarnukk oli täiesti lõhki, haav porine ja kruusa täis, võttis Urmas pintsettidega kivid välja – kõiki kätte ei saanud, neid pudenes järgmistelgi päevadel. Mina lõikasin ripnevad naharibad kääridega ära ja nädala pärast oli haav kokku kasvanud. Sinikad kestavad kehal kauem.
Milline võitja ja milline kaotaja sa oled?
Võitnud olen vähe – eestikaid ja viimasel nädalavahetusel kaks C-kategooria rahvusvahelist sõitu –, muidu olen pidevalt teine või neljas või tagapool. Kui hea tulemuse kirja saan, siis arutan endamisi, et mis seal rõõmustada, parimaid rattureid polnud kohal, järelikult tuleb tööd edasi teha. Olen väga enesekriitiline ja tegelen sellega, et leida positiivset: mis mul sel võistlusel hästi läks? Selle, mis kehvasti on, milles teistest maha jään ja mida arendada tuleks, leian kiiresti üles. Ükskord olin siiski jäägitud õnnelik: kaks aastat tagasi Prantsusmaa MK-etapil, kui tuli arenguhüpe. Olin sinnamaale sõitnud pigem neljandasse kümnesse, aga äkki sain 13. koha. Finišis imestasin, et kust see nüüd tuli.
Kaotusi võtan väga südamesse. Kui jäin maastikuratta maratonis viimastel meetritel Eesti meistrikullata, kuigi olin 100 km juhtinud, siis läksin autosse nutma ja andsin endale lubaduse treenida järgmisel aastal nii palju, et mind ei võida keegi.
Kuidas teil peres tööd jaotuvad? Sina oled sportlane ja abikaasa kõike muud – mänedžer, rattamehaanik, kokk?
Umbes nii. Elu korraldab peamiselt Urmas, ta on selles väga võimekas, mina aitan pisut kaasa, askeldan teinekord köögis. Ja hooldan koera, käin temaga jalutamas ja valmistan talle toitu – poesööki ta ei söö.
Palju sa praegu disaineritööd teed ja sellega raha teenid?
Esimesed kaks aastat polnud meil sponsoreid ja jalgrattad tuli endal osta, siis rügasin kõvast. Urmas otsis projekte, mina teostasin – disainin peamiselt veebilehti ja äppe, aga pisut ka muud. Kell viis ärkasin ja hakkasin tööle, käisin pärastlõunal trennis ja siis panin edasi üle südaöö. Päris hull aeg oli, töötasin korraga kolmele ettevõttele. Kaks kuud suutsin tempos püsida, siis hakkas treenimine kannatama. Õnneks on nüüdseks sponsoreid leitud ja saan EOK-lt C-kategooria toetust. Tööd teen vaid niipalju, et hoida kätt soojas.
Kuidas sa end maha laed ja lõõgastud?
Olümpiamedalit unes ikka näed?
Unes ei näe, aga loodan, kuigi minu tase on esikümne piiril. Samas tean, et medal on kõigi asjaolude kokkulangemise ja hea õnne korral võimalik, igatahes teen selle nimel kõvasti tööd.
Äkki on su õige olümpia hoopis kolme aasta pärast toimuvad Pariisi mängud?
Oleks seda küsitud neli aastat tagasi, siis öelnuks, et võistlen Tokyos, kui sinna pääsen, ja aitab. Praegu, kui kõik kulgeb ülesmäge, oleks veider lõpetada Tokyoga. Sisimas tahaks sõita vähemalt ühe aasta profina ja keskenduda vaid rattasõidule. Tunnen, et olen veel võimeline arenema ja kolme aasta pärast on ka kogemusi rohkem. Seega ilmselt jätkan Pariisini.
Mida sa arvad, kas oleksid jõudnud olümpiale ka jooksjana, kui jalavigastus poleks vahele tulnud?
Mitte noorena. Siis polnud ma valmis elama ja tegutsema oma huvides ning võimeline selliseks vastutuseks, mille praegu endale võtsin. Olen inimene, kes teeb enne teistele ja siis alles endale, kuid tasapisi pööran seda suhtumist teistpidi. Arvan, et nüüd võiks nii vaimselt kui ka füüsiliselt ka jooksjana – kui jalg oleks terve – olümpiale pürgida. Vaataks normid üle ja hakkaks tööle.
Allikas: https://sport.delfi.ee/artikkel/93626927/kuidas-abikaasa-janika-loivule-olumpiaunistuse-maha-muus-ja-unistus-teoks-sai
