Meie esiratturile Rein Taaramäele on kaks korda otsa sõidetud, Eestis väntab mees ainult autode lähenemisest teatava seadme abil. Kui hull on liikluses olukord, sellest rääkis Taaramäe Autogeeniusele.
Viimase paari aasta jooksul olen hakanud üha enam kartma seda, et keegi sõidab mulle trenni tehes otsa, sest ta tegeleb oma mobiiltelefoniga. Muidugi on hirm tekkinud ka vanusega. Rattaga olen regulaarselt maanteel treeninud juba 20 aastat ja mida aeg edasi, seda enam saan aru, kui habras on inimelu seal ratta seljas.
Hirmu kinnitab pilt, mida näen Tallinnas või Tartus linnaliikluses. Selle asemel, et inimene rooli taga keskenduks teda ümbritsevale liiklusele, näpitakse telefoni. Otseselt ei räägitagi, aga näpitakse või vahitakse. Ja kui ma siis vaatan, et mis see pakiline asi on, mida telefonis aetakse, siis enamasti on seal lahti Facebook või Instagram! Mingite täiesti mõttetute asjadega!
Telefonikeeld on igal pool norm
Kui noor olin, rääkisin alatasa roolis telefoniga. Lihtsalt mõistus veel ei jaganud, et see on ohtlik. Aga nüüd ei tee ma seda enam ammu mitte. Mitte, et ma kardaksin politseid, aga ma ei suuda kahte asja korraga teha. Muutun telefoniga lobisedes liikluses üli-ebaadekvaatseks ja ohtlikuks.
Telefonikeeld on mujal Euroopas täiesti normaalne. Kui me oma võistkonnaga mööda Euroopat sõidame, igaüks oma autos, siis alati rõhutatakse, et telefonid tuleb kõrvale panna. Ja ega mujal Euroopas ei näegi telefone nii sageli autojuhi käes.
Just paar nädalat tagasi tuletati mullegi seda meelde. Tulin Püreneedest ja sõitsin tagasi Monacosse. Rääkisin WhatsAppi kaudu Karl Patrick Lauguga (profijalgrattur – toim.). Ühel hetkel mees küsib, et Rein, mida sa teed? Suhtled teel olles telefoniga?! Sain talle rahuliku südamega vastata: Ei, mul on bensiinijaama peatus!
Ja ma tõesti suhtlen ainult peatuste ajal, sest ise pidevalt rattaga maanteel olles saan ma ju aru, kui ohtlikuks muudab telefon inimesed liikluses. Ratturi jaoks on vaja ainult ühte hetke… Rattur saab surma ja juht rikub sellega oma edasise elu – proovi elada teadmisega, et oled tapnud.
Kuidas ma auto alla jäin
Mul oli paar aastat tagasi Hispaania velotuuril Vueltal juhtum. Jäin teistest maha, saateautode rivi vahele. Autode vahed olid üliväikesed ja mina siis seal veel kuskil. Järsku käis kõmm! Äkki olin kõrgel õhus. Maandusin teisele poole barjääre. Midagi ei saanud aru. Mis juhtus? Ratas oli viieks tükiks. Ise täiesti shokis. Ma ei ole mingi eriline nutumees, ei mäleta üldse, millal enne seda viimati nutsin. Vist lapsepõlves. Aga nüüd ei saanud 15 minutit nuttu pidama.
Tuur oli muidugi rikutud. Küsisin pärast juhilt, et miks sa täiega kümpi panid? Vastas: no vaatasin spidomeetrit parasjagu. No ei tea… Ega ta ei saa öelda ka, et telefoni vaatas, aga seda ma kahtlustan.
Kusjuures kiirused ei olnud tookord üldse suured. Sõit läks parasjagu mäest üles, nii et mina sõitsin 25-30 km/h ja tema 50-ga. Aga ikka lõi mu rattalt õhku! See mu ka päästis. Mulle lõi kokkupõrge vindi sisse ja maandusin õnneks kraavis, aga ratas kukkus auto ette ja sellest sõitis auto lihtsalt üle.
Veel üks avariiline kokkupõrge
Teine lugu oli ka kuskil Hispaanias. Autojuht tegi lihtsalt üle kahe pideva joone ootamatu manöövri. Lendasin nagu kalts üle kapoti. Õnneks, pääsesin suht kergelt, põlv oli paistes.
Aga selliste manöövritega on Eestis ka kahtlased lood. Autojuhid ei arvesta ratturi kiirusega. Sõidavad mööda selleks, et kohe pärast möödasõitu parempööre teha. Ja mis siis autojuht teeb? Sõidab mulle järele ja vabandab. Seda on juba nii palju olnud! Mul on sellest juba nii kopp ees, et saadan need vennad pikalt! Ühel heal päeval pole enam, kelle ees vabandada, kui pauk käib. Nii et tuleb ikka väga tähelepanelik olla.
Kui Eestis maanteel sõidan, kasutan ainult autode eest hoiatavat radarit. Garmini oma, panned selle sadulaposti külge ja siis lenksu peal on väike kompuuter, mis näitab, et 7-8 sekundi pärast jõuab sinuni auto. Kui auto sõidab kiiresti, on liikuv täpp ekraanil punane, kui aeglaselt, on roheline. See annab vähemalt aimu, mis auto selja tagant tuleb. Sest, vabandust väljenduse eest, aga no rekkajuhid – need on enamasti täielikud mölakad. Tundub, et need on sama hullud, kui see bussijuht, kellest Jürgen Ligi avalikult rääkis. Ma ei saa aru, kuhu neil kiire on? Kui sõiduki juhtimine on sinu töö, siis peaks justkui kõik selge olema ja sohver peaks oma tööd nautima, mitte rooli taga närvitsema!
Garmini seade maksab päris palju, ligi 500 eurot. Efekti annab ta Eestis väikeste teede peal, sest mida väiksem tee, seda hullumeelsemad kihutajad. Suurte teede peal on ratturid niikuinii ettevaatlikud.
Lauri Aus ja Scarponi võiksid elus olla
Ma väga ootan, et tuleks juba isesõitvad autod. Miljonist ühel on neist võib-olla rike, inimene eksib aga palju sagedamini. See oleks ehk päästnud ka Scarponi (Itaalia jalgrattur, kes hukkus eelmise aasta aprillis, sest auto sõitis talle otsa – toim.). Autojuht ütles lihtsalt, et ei näinud, aga me ei tea, mida see vend seal roolis tegelikult tegi… Ja ehk elaks ka Lauri Aus (Eesti profirattur, kes aastal 2003 suri purjus juhi tõttu – toim.)
Seniks kuni veel isesõitvaid autosid pole, olgem üksteisega arvestavad.Mind üllatab, et enamast noorema generatsiooni juhid on rahulikumad ja sümpaatsemad. See annab lootust. Asi saab ainult paremaks minna.
Ja ratturid, pimedal ajal ratastele tuled peale, helkurvestid või neoonvärvi treeningriided selga! Me saame ka ise palju ära teha, et õnnetusi ei juhtuks.
