Bosch Eesti Maastikusarja hooajale pandi möödunud nädalavahetusel Tallinna Rattamaratonil väärikas punkt. Kokku peeti sarjas seitse etappi Eesti eri paigus. Heidame pilgu peale, mis tänavu asjaosalistele meelde jäi.
„Kõige enam teeb rõõmu see, et osalejate arv on kasvanud ning võrreldes eelmise aastaga sõitis tänavu igal etapil rohkem rattureid. Samuti vedas ilmaga, sest liiga ekstreemseid tingimusi ei olnud peaaegu kordagi, erandiks oli ehk Rakke Rattamaraton, kus sõitjad pidid toime tulema erakordse kuumusega,“ lausub sarja peakorraldaja Enno Eilo.
Tema sõnul võib väga rahul olla sellega, et tõusnud on ka unikaalsete osalejate arv – neid oli sel aastal kokku ligi 2000 ning ka osalusprotsent on suur ehk ratturid, kes ennast ära registreerivad, tulevad enamasti ka kohale.
Eilol on hea meel, et igal aastal on sarja mõnele etapile starti jõudnud nii meie maastiku- kui ka maanteerattaprofid. „Näiteks Rein Taaramäe on igal aastal vähemalt ühel etapil kohal olnud. Tänavu tuli ta Tallinna Rattamaratonile koos abikaasaga, kes sõitis matkasõitu. Paljud spordisõbrad teavad Reinu ning kui tavaharrastajad saavad võistluskeskuses profiratturiga suhelda, annab see nendele ka palju juurde,“ usub ta.
„Kui ma aga vaatan n-ö sarja koordinaatori poole pealt, siis teeb siirast heameelt see, et kõikide etappide korraldustiimid on läinud oluliselt professionaalsemaks ja püüdlikumaks. Tunnetan omavahelises suhtluses, et asja võetakse väga tõsiselt,“ lisab Eilo.
Igaühele midagi
Peakorraldaja nendib, et sarja vedajate eesmärk on pakkuda igaühele midagi ning radu peab olema igat sorti. Näiteks viimasel etapil, Tallinna Rattamaratonil, rõhuti sellele, et noorte- ja matkasõidu rada oleks võimalikult lihtne ning sinna saaksid tulla kõik, kes tahavad teha maastikuradadel elu esimese stardi. Nii mõnigi noor rattasõber saigi korraldajate poolt suunatud just Tallinna Rattamaratonil oma esimesele pikemale sõidule ja tagasiside põhjal jäädi kogemusega rahule.
Samuti on tagasisidest välja tulnud, et osalejatele meeldib radade mitmekesisus. Korraldajad püüavad viia ju võimalikult palju radadest maastikule, samas tekivad tahes-tahtmata ühest magusast kohast teise saamiseks ülesõidud, mis aga annavad sõitjatele võimaluse veidi hinge tõmmata. Raju tehniline rada ei olegi paljude sõnul eesmärk omaette.
Tagasisidet saavad sarja vedajad Eilo sõnul päris palju, nii vahetult peale etappi kohapeal kui hiljem e-posti või kommentaaride vahendusel. Ja see on väga hea, sest ainult nii saab asju veel paremaks muuta. „Oleme osalejatelt päris häid mõtteid saanud. Ka kriitika tuleb alati kasuks, näiteks selles osas, millises lõigus natuke parandada või kuidas rada tähistada. Jõudu jätkamiseks annab see, kui tänatakse hea raja ja korralduse eest,“ lausub Eilo.
Ühine hobi liidab
Abikaasad Helje ja Jaanus Järveoja on ühed sarja rahuolevatest osalejatest. Rattavõistlustel on nad kohal käinud juba vastavalt aastatest 2009 ja 2001. Bosch Eesti Maastikurattasarjas on paar kaasa teinud selle algusest peale – viie aasta jooksul on nad toimunud 38-st etapist vahele jätnud kõigest kaks.
Tänavu ei olnudki Heljel ja Jaanusel alguses plaanis kõikidele etappidele kohale tulla. „Sügisel me ennast sarja kirja ei pannud, sest arvasime, et osaleme varasemaga võrreldes vähem. Sõbrapäeval saabus aga sooduspakkumine ja nii otsustasime, et üritame kõikidel etappidel sõita. Odava raha eest joob purju end ka karske,“ muigab Jaanus ja lisab, et tegelikult otsustati end kirja panna ikka selleks, et saada sõidurõõmu, rahulolu pingutusest ja hoida head füüsilist vormi.
Helje ja Jaanus kinnitavad, et kuuluvad osalejate sellesse gruppi, kellele pakuvad kõik etapid ja rajad rahuldust, kes ei nurise kruusateede ega singlite rohkuse või vähesuse üle. „Korraldus on alati väga hea ning rajad omanäolised ja väljakutseid pakkuvad. Igal rajal on oma „kirsid tordil“,“ tõdevad abikaasad. Nad toovad maiuspaladena välja Viljandi Pika tänava munakivi tõusu; Rõuge Mõrvari isa; Alutaguse „parooda“; Jõelähtme Jägala kose kõrval jõe ületamise; Rakvere Madiseaugu singli, Rakke mugavad joogipudelid ja fantastilised inimesed – on tunda, et see on terve kogukonna üritus; Tallinna toreda after party (saun, ansambel, tort). Oma lemmikrajana nimetab Jaanus Jõelähtmet, kus kulgeb pikk ja lõputu Kotka mägede singel, kus on mõnusalt „voolav rada“ ning kotkad on tõesti lendamas. Heljele meeldis Rakvere, sest rada on seal parajalt tehniline, kuid vahepeal saab ka kruusal hinge tõmmata.
Paar tõdeb, et kuigi rattaga sõita on niisamagi tore, annab võistlustel osalemine lisamotivatsiooni trenni tegemiseks. „Lisaks näeb Eestimaa kauneid paiku ja leiab uusi tuttavaid, kellega kohtudes ei ole kunagi seda muret, et pole millestki rääkida. Tulge teised ka koos mehe või naisega, see liidab teid veelgi rohkem!“ soovitavad nad omast kogemusest.
Parimatest parimad
Igal sõitjal käib rattarajal oma võitlus, kes ongi tulnud rada lihtsalt läbima ja loodust nautima, kes tahab sõita esisaja sisse, kes rihib pjedestaali kõrgeimaid astmeid. Parimad selgitatakse eri vanuseklassides välja nii igal etapil kui ka sarja kokkuvõttes. Sel korral käis naiste ja meeste arvestuses üldvõidu pärast tihe rebimine kuni viimase etapini.
Esikoha pälvisid lõpuks need, kes varemgi on samas sarjas triumfeerinud. Meeste parim oli Gert Jõeäär, kes kuulub ka võistkondade arvestuses esikoha võtnud Veloplusi tiimi. Ratturi sõnul oli taas väga vinge hooaeg, kus viimasele etapile jäänud heitlus üldvõidu nimel oligi suurimaks väljakutseks. „Vaid Rakvere jäi mul kahjuks vahele,“ lausub Jõeäär ning saadab tegijate aadressil kiidusõnad: „Kõik etapid olid hästi korraldatud. Mulle meeldib see, et kõikide maratonide korraldajad on fanatid ja taas olid igal pool rajad põnevamaks tuunitud. Boonuseks oli üldvõit ja ka see, et Veloplusi tiim võttis maksimumi.“
Naiste seas paremuse maksma pannud Greete Steinburg jäi samuti rahule. „Eesmärgiks sai seatud sari kokkuvõttes ära võita ja see ka õnnestus. Kindlasti oleksin tahtnud sõita Rakveres, Rakkes ja Kõrvemaal paremini, aga andsin neil päevil enda maksimumi, seega midagi kripeldama ei jäänud. Alutaguse maratonil õnnestus kaitsta Eesti meistri särki ning viies üldvõit järjest on täitsa tore saavutus, mida kindlasti ei ole kerge järele teha!“ võtab Steinburg oma sõidud kokku.
Ta tõdeb, et kõige suuremaks proovikiviks oli etappide sobitamine enda võistluskalendrisse, et kindlasti viis osalust kirja saada. Teiseks väljakutseks oli Eesti meistritiitli kaitsmine. „Meil on mitmeid tublisid ja tugevaid tüdrukuid, kes seda särki samuti endale ihkasid,“ lausub ta.
„Kogu sari oli tore – huvitavad rajad, hea korraldus ja palju rõõmsaid osalejaid,“ võtab Steinburg kokku ning lubab oma võidukarika kodus nähtavale kohale panna.
Tänavune karikas vääribki igal auhinnariiulil esile tõstmist, sest sellel hooajal on see erilise välimusega ja jääb kohe silma. „Karikad on olnud igal aastal erinevad. Nii nagu sari on kasvanud, on ka võimalused avardunud ja usun, et tänavused karikad olid viie aasta jooksul kõige ägedamad,“ arvab peakorraldaja Enno Eilo. „Viies ehk väike juubelihooaeg nõudis erilist lähenemist. Läksin oma ideega koosolekule, kus teiste etappide korraldajad andsid oma mõtteid lisaks ning idee teostas Särka Sport eesotsas juhataja Aimur Sääritsaga. Kuna meie sarja üks loosungeid on olla loodusele lähemal, siis võeti karika valmistamisel kasutusse just puit ja kivi,“ räägib Eilo.
Usinad osalejad saavad preemia
Kui võidukarikad jõuavad võitjate riiulitele, siis preemia on ette nähtud ka nendele usinatele osalejatele, kes Bosch Eesti Maastikurattasarjas vähemalt viiel etapil, ükskõik millisel distantsil, tulemuse kirja said. Nimelt kingivad korraldajad nendele tasuta osalemise Läti sõsarsarja Vivus MTB-maratons viimasel etapil, mis toimub 7. septembril 2019 ja mille start antakse Eestimaa pinnal Vastse-Roosas, Võrumaal. „Sama asja tegime eelmise hooaja lõpus ning see osutus väga populaarseks. Sõitma läks koguni 88 meie sarja osalejat,“ meenutab Eilo. Ta on ka ise sealsed rajad läbi pedaalinud ja soovitab kohale minna. „Üldiselt on rada väga sarnane meie etappidega. Pinnas on seal savikas ning kui vihma sajab, siis on rada libe,“ ütleb ta.
Vivus MTB-maratonsi kõnealusel etapil on võimalik valida 18 km, 36 km, 56 km või 100 km distantsi vahel. Kel on soov osaleda, peavad registreerima end saates soovi Enno Eilo e-postile: ennoeilo@gmail.com. Kirja peaks panema enda nime, distantsi, millel soovitakse osaleda, sünniaja ja esindatava klubi või asutuse. Lühemad distantsid on tasuta, aga 100 km distantsil osalemiseks tuleb tasuda osalejal endal võistluskeskuses kohapeal lisaks 25 eurot. Sooviavaldusi saab saata kuni 2. septembri südaööni.
Uuel aastal uue hooga
Kuigi hooajale tõmmati joon alla alles äsja, siis töö järgmise aasta tarvis on juba alanud. Juunis ja augusti alguses väisas Eilo väljaspool Eestit toimuvaid analoogseid sarju ning plaanis on veel minna Alpi karikasarja viimasele etapile, ikka selleks, et teiste kogemusest midagi kõrva taha panna.
Korraldajate üks eesmärk on saabuval hooajal kindlasti kasvatada osalejate arvu ja jõuda just tavaharrastajale veelgi lähemale. Teine siht on tuleval suvel pidada sarja raames Rakke Rattamaratonil Eesti meistrivõistlused maastikurattasõidus. Mis aga täpsemalt Bosch Eesti Maastikurattasarjas ees ootab, jääb veel suures osas saladuseks, aga tulemas on olulisi muudatusi.
Lõpetuseks ütleb Eilo tänusõnad kõikidele osalejatele ja toetajatele, sest ilma nendeta ei oleks sarja sellisel kujul olemas. „Kõik meie toetajad andsid oma panuse ja sellel aastal oli koostöö väga sujuv. Tunnetan, et ka toetajad näevad, kui tõsiselt me asjasse suhtume ja see tekitab usaldust. Paari partneriga on juba uueks hooajaks selged jutud räägitud. See on tore, et võetakse ise ühendust ja antakse teada, et võite järgmisel aastal meiega arvestada. See mõjub positiivselt ning annab signaali, et on mõtet jätkata,“ kinnitab korraldaja.
Kohtumiseni Bosch Eesti Maastikurattasarja uuel hooajal!
Fotod: Bosch Eesti Maastikurattasari
