Profirattur Rein Taaramäe võitis 2021. aasta Hispaania velotuuril kolmanda etapi ning sai kaks päeva kanda ka punast liidrisärki. Lisaks temale on Eesti ratturitest suurtuuri esikohal olnud vaid Jaan Kirsipuu. Taaramäe vaatas lõppenud hooajale tagasi ERR-i saates “Aasta tipphetked 2021: sport”.
“Suutsin iseendale näidata, et olen rattasõidus veel tipus ning suuteline kõrgete kohtade peale sõitma. Alateadvuses teadsin seda, olin endas suheliselt kindel, aga mul oli vaja seda endale tõestada. Natuke ka kõigile teistele,” rääkis Taaramäe.
Aastatel 2018-2020 Direct Energie ridadesse kuulunud Taaramäe liitus mullu Intermarche–Wanty–Gobert Materiaux’ga. “Meeskond andis mulle aega. Nad nägid, et ma näen vaeva, uskusid minusse. Kordagi ei pandud pingeid peale. Eks nad tajusid ise ka, et Rein Taaramäe muutus iga kuu järjest paremaks,” muheles Taaramäe.
Kolm Taaramäe etapivõitu suurtuuridel on tulnud viieaastaste vahedega. 2011. aastal teenis ta esimese suure võidu Vueltal, 2016. aastal Giro d’Italial. Seekordsel Hispaania velotuuril tuli triumf kolmandal etapil. “Viimase tõusu peal olin endas suhteliselt kindel, erilises eufoorias ma polnud, aga mul oli vabanemise tunne: teen kohe seda, mida olen mitu aastat tahtnud teha,” meenutas 34-aastane rattur.
“Kui ma 1999. aastal rattasõiduga alustasin, oli Jaan Kirsipuu Tour de France’il liidrisärgis. Alateadvuses oli mõte, et seda tahaks ise ka teha. Nüüd sain ise ka täielikult seal olla. Mõnes mõttes olid mul pinged maas, sest olin etapi võitnud ja teiseks teadsin, et see särk läheb mul mingi päev seljast ära. Sisestasin endale, et pean enne sõitu, sõidu ajal ja pärast sõitu iga hetke nautima. Nii ka läks, mul oli kogu aeg naeratus näol, isegi kui särgiga asfaldil pikali olin.”
Nimelt kukkus Taaramäe punases särgis kaks korda. Kui esimene kukkumine toimus neljanda etapi lõpus ja üldarvestuses kätte ei maksnud, kadus järgmisel etapil võimalus liidrikohale jääda.
“Kiirused kasvavad, mehed pidurdavad vähem ja vahepeal tunned, et ratturid väga ei mõtle enam,” tõdes Taaramäe. “Asi läheb päris käest ära, näpud on kogu aeg piduritel valmis ja kuna kõik pidurdavad viimasel hetkel, on kärsahais üleval. Kunagi ei tea, millal pauk käib.”
“Selleks, et siit välja profiklubisse saada, on vaja supertalenti,” tõdes ka sprinter Martin Laasile kiidusõnu jaganud Taaramäe. “Keskpäraseid eestlasi kuskile väga ei võeta. Tänu sellele on ka meie maine hea: need on kõik kõvad mehed, kõik võidavad aeg-ajalt. Jääb mulje, et meil ongi ainult head ratturid.
