Teisipäeval ja kolmapäeval toimus Taanis Odense linnas Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu korraldatud liikuvuse ja rattasõbraliku linna foorum (UCI mobility & bike city forum), kus osales ka Eesti Jalgratturite Liidu juhatuse liige Sander Maasing.
„Peamine sõnum, mis kõlama jäi, on see, et eduka jalgrattasõbraliku keskkonna loomiseks on oluline ühendada erinevaid asjasse puutuvaid osapooli nagu valitsus, kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja teised organisatsioonid,“ rääkis Maasing. „Kõigi jaoks on jalgrattasõbraliku keskkonna loomine olnud keeruline ning selleks ongi vaja koostööd. Jalgratta kui transpordivahendi kasutamise kasvuga kaasneb tohutult palju kasulikku, kuid enne on vaja selleks ületada mõned üksikud, kuid see eest väga keerulised takistused nagu näiteks ruumipuudus linnades. Ka inimeste mõtlemisse muutuse toomine nõuab aega ja järjepidevust, kõneisikute kaasamist ning osapoolte ühendamist.“
Suurbritannia jalgrattaspordi juhtorgan British Cycling tõi foorumil välja, et rattateede infra peab olema rajatud, pidades silmas 12-aastase sõidutaset. Suurbritannias kaasati jalgrattateede võrgustiku loomise protsessi näiteks kohalikud inimesed, et nad saaksid kaasa rääkida, mida nad vajavad, et jalgrattaga sõitma hakata. Manchesteri piirkonnas investeeritakse 1800 miili jagu jalgrattateede ehitamiseks 1,5 miljardit naela. Oluline roll on siinjuures poliitikute toel.
Glasgowi linna rajati 3,7 miljoni euro eest BMX-i rada. 2023. aastal võõrustavad nad 13 jalgratta distsipliiniga maailmameistrivõistluseid, sest suured üritused toovad piirkonnale raha, millega saab ergutada majandust ja turismi. Ka Taanis asuva Fyni nimelisel saarel viiakse läbi üritusi, et edendada turismi. Täheldatud on seejuures seda, et turistid tulevad piirkonda parema meelega, kui kohapealne liikumine on tehtud lihtsaks.
Taani, Odense on ise ehitanud 550 kilomeetri jagu jalgrattateid, kus on lisaks 65 tunnelit ja 125 silda. Osadel sõiduteedel on märgistus, kus jalgratturitel on eesõigus ning autodel tuleb nende taga sõita. Enamasti on autotee, jalgrattatee ja kõnnitee erinevatel tasanditel kõrvuti ja piiratud madala äärekiviga, et luua igale liikumistüübile oma koridor. Rongijaamades on jalgratastele valgustatud parklad ja varjualused. Mitmel pool on lisatud jalgrattateede äärde ja ristmikele sildid kirjaga „Täname, et sõidad jalgrattaga!“, „Tänan, et hoolid“ jne. Läbi selle motiveeritakse neid, kes juba jalgrattaga sõidavad. Tasub välja tuua, et Odense linna eesmärk pole autojuhte eemale peletada, vaid tõsta jalgrattaga liikumise osakaalu.
Hollandi Jalgratturite Liit tõi välja, et 25% nende rahvastikust kasutab jalgratast igapäevase liikumisvahendina. Muutus toimus seejuures 1960. aastatel, mil riigis oli autodest üleküllus ja juhtus palju õnnetusi. Rahvale see ei meeldinud ning nad hakkasid autode vastu protestima. Esmalt alustati autovaba pühapäevaga ja seejärel liiguti väikeste sammudega suurema infrastruktuuri suunas. Hea rattateede plaan nõuab ka head sõiduteede plaani, sest autod ei kao ära ja nendega tuleb ikkagi arvestada. Hollandlaste ettekandest jäi kõlama, et jalgratas on ennekõike transpordivahend ja alles siis sportimise vahend – jalgratas vajab tavainimesteni viimist.
Belgia linnas Gentis on kohustuslik uute spordirajatiste juurde luua sinna viiv rattatee ja -parkla. Näiteks kohaliku jalgpalliklubi uue staadioni juurde kaasati ka jalgpallurid, kes julgustasid jalgrattaga mängudele tulemist. Niiviisi loodi tervet kommuuni ühendav liikumine, kus soodustati ratta kasutamist. Belglased tõid veel välja, et poliitilise tahtmise muutmiseks tuleb tõestada, et jalgrattaga sõitmine on kiire, turvaline, odav ja ühiskonda toetav. Inimene sõidab rattaga ainult siis, kui see on tema jaoks turvaline.
Maasingul oli võimalus külastada veel Odense linna velodroomi. „Selle ehitus oli kommuuni ettevõtmine. Piiratud vahenditega leiti selleks võimalused. Jooksvaid kulusid katab üks kohalik sponsor, sestap ei kasseerita kelleltki piletiraha. Velodroomil viiakse läbi kehalise kasvatuse tunde jne,“ rääkis Maasing. „Treki juures on olemas tagasihoidlikud majutuspinnad, kus lapsed käivad nädalavahetustel laagrites ja magavad tihedasti koos narivoodites. Vanemad on samuti kaasas ja teevad ühisköögis neile süüa. Aastas käib Odense trekilt läbi umbes 6000 last, kellest enamuse jaoks on see esimene kokkupuude velodroomiga. Treki sisealal on ka kergejõustikualadeks mõeldud pinnad. Pole imestada, et Taani ratturid võtavad pidevalt igalt alalt ja igas vanuseklassi medaleid. Kogu riik mõtleb, kuidas rohkem lapsi jalgratta selga tuua ja kasutada jalgratast igapäevase liikumisvahendina.“
