Lugedes kiiruisutaja Saskia Alusalu värvikat intervjuud, kus ta selgitas, et tahab pärast tippspordiga lõpparve tegemist taas biorobotist inimeseks saada, tuli meelde hiljutine jutuajamine rattaäss Rein Taaramäega. „Rattasõit on viimasel aastal robotlikuks muutunud – organism timmitakse söögi, toidulisandite ja treeningutega viimse piirini paika ja arvuti annab ette tempo, millega pedaalida tuleb ning sportlastel pole varsti oma peaga enam mõtlemist tarvis,” kurtis Taaramäe.
„Eks mul oli noorena samuti bioroboti tunne, aga tänaseks olen sellega ära harjunud,” tunnistas Taaramäe, kuid lisas, et temal kui 34-aastasel veteranil on vabadust märksa rohkem kui noorematel ratturitel. „Kui karjääri lõpetan, elan robotina paar aastat edasi, loen kaloreid, sest see on justkui sisse kodeeritud. Harjumuspärasest režiimist on keeruline välja tulla. Tõsi, grammi pealt ma praegu ei ela ning viimast kükki ei pruugi ära teha, aga selleks peab olema julgust. Liiga proff olla on omaette ekstreemsus. Tuleb leida kesktee ja andekusest väimalikult palju välja pigistada.”
Taaramäe kurtis, et kaasaegne sport vähemalt kestvusaladel on muutunud organismi peenhäälestusega tegelevate füsioloogide ja biokeemikute mängumaaks.
„Juba on jõutud nõnda kaugele, et tipptasemel profitiimi pääsemiseks pole vaja isegi varasemalt ratast sõita ning tulemused enam ei maksa, maksavad füsioloogilised näitajad,” selgitas Taaramäe. „Kümmekond aastat tagasi oli esikohti kogunud amatööril lihtne profitiimi jõuda, aga enam mitte. Martin Laasil ja Norman Vahtral oli ette näidata häid võite, kuid esmalt viidi nad laborisse, pandi juhtmed ja voolikud külge ning uuriti, milleks nende organism on suuteline. Hapnikuvõlas sõitmist saad veel paremaks treenida, kuid hapnikutarbimisvõimet mitte. Meeste testitulemustega oldi rahul ja leping pandi lauale.”
Rein Taaramäe: „Kui karjääri lõpetan, elan paar aastat robotina edasi, sest see on justkui sisse kodeeritud.”
Tippe otsitakse laborist. Jah, enam ei otsita talente rattavõistlustelt vaid laboritest. Parim näide on kolmel korral Hispaania velotuuri võitnud sloveen Primož Roglič, kes istus pärast suusahüppaja karjääri sadulasse, sõitis kohalikel võistlustel edukalt ja viidi siis aparaatide manu, kus selgus, et tema hapnikutarbimisvõime on sama võimas kui suurel staaril Chris Froome’il. Ehk siis Rogličist tehti null-jalgratturist kuue aastaga suurtuuri võitja.
Ajad, kui rattur oli iseenda treener ja seadis enesele treeningplaanid, on ammu minevik. Nüüd on jõudnud asi nii kaugele, et sportlasel pole vaja oma peaga sootuks mõelda. Klubi treener annab teada harjutuskorra mahu, intensiivsuse ja kõrguse ja saadab arvutifaili, mis salvestatakse rattakompuutrisse. Rattur näeb ekraanilt kui kaua ja millises režiimis tuleb pedaale sõtkuda, arvestades pulssi ja väljasõidetud võimsust ehk vatte. Aeg tiksub allapoole ning kui jõuab nulli, ilmub ekraanile järgmine ülesanne. Valida tuleb vaid vastav trass, kus treeningülesannet täita.
Söö ja ära esita küsimusi „Ka eraldistardist sõidud on treenerite poolt sekundi pealt ette antud alates soojendusest – kui kaua, millise tempo ja vattidega pead keha ja organismi stardiks ette valmistama,” rääkis Taaramäe. „Ka sõidu ajal antakse ratturitele ette nende füsioloogilisi omadusi ja võimeid arvestades täpne tempo ja vatid. Kusjuures kompuuter annab märku sellestki, et nüüd tuleb tarbida üht või teist energiageeli. Mina, vanamees, sõidan veel tunde järgi, aga enamus noori enam mitte. Ja kui kompuuter üles ütleb, ongi segadus käes – ei teata, kuidas sõita ja millal süüa-juua.”
Vahepeal muutus asi suisa sedavõrd tehnoloogiliseks, et sõidu ajal mõõtis aparaat sportlase veresuhkrut ja vastavalt näidule andis kompuuter teada, millal süüa tuleb. „Aga see keelati ära, sest muidu muutub võidusõitmine tõesti robotlikuks,” rõõmustas Taaramäe ning selgitas, et söömine tähendab tänapäeval pelgalt pikki suhkruid sisaldavate geelide tarbimist, ka näiteks joogist – üks lonks võrdub ühe geeliga.
Möödas on ka ajad, mil rattur õhtul hotellirestoranis vastavalt isule kõhu täis mugis. „Igal suuremal tiimil on oma kokk, menüü koostatakse igale sportlasele eraldi vastavalt sellele, palju energiat ja milliseid komponente ta vajab. Ei mingit bufeed enam, taldrik pannakse ette – söö ja ära esita küsimusi,” kirjeldas Taaramäe biorobotiks muutuvate atleetide elu.
Ilmselt võivad sarnast juttu, nagu Taaramäe, rääkida paljude spordialade tipud, sest inimvõimete piirid on käes ja neid suudetakse nihutada ainult teadlaste abiga.
Rattakompuuter annab märku, et nüüd tuleb võtta üht või teist energiageeli.
Delfi Sport Taaramäe: tänapäeva tipprattur ongi biorobot autor Jaan Martinson
