KUULSUSTE HALL ⟩ Rahutuuride kangelane Aavo Pikkuus

Rahutuurid olid spordisõprade jaoks omas ajas kindel valuuta. Need alates 1948. aastast aset leidnud igakevadised rahvusvahelised jalgratturite mitmepäevasõidud olid maailmas tuntud kui Ida-Euroopa vastus legendaarsele Tour de France’ile või koguni mitmepäevasõidu mitteametlikud maailmameistrivõistlused amatööridele – ja seda rohkem rõõmu võime kahtlemata tunda teadmisest, et selle võidusõidu ajaloo läbi aegade suurte nimede hulka kuulub ka eestlane Aavo Pikkuus.

Peamiselt Poola, Tšehhoslovakkia ja Saksa DV teedel toimunud Rahutuurid (inglise keeles Peace Race, prantsuse keeles Course de la Paix, saksa keeles Friedensfahrt) said alguse tänu korraldajamaade soovile leida sobilik formaat sportlikule pingelõdvendusele II maailmasõja järgses poliitiliselt ülimalt laetud Euroopas.

Nii kujuneski Rahutuuride traditsiooniliseks toimumisajaks II maailmasõju lõppu meenutav maikuu, samuti pälvis nende sümboolikas oma koha Pablo Picasso kuulus joonistus rahutuvist. Formaadilt sarnanesid Rahutuurid aga tõepoolest elukutseliste ratturite suurtuuridega, ehkki neil viimastel osalesid rahvuskoondiste asemel siiski profiklubid.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum avaldab koostöös Postimehega loo igast Eesti spordi kuulsuste halli avaliikmest – seega on tulemas 50 artiklit eelmise sajandi kõige silmapaistvamatest sportlastest ja sporditegelastest. Käesolev lugu on järjekorras kolmas.

Eeskätt Ida-Euroopa riikide rattakoondistele oli Rahutuur üks aasta tähthetki, keskseid rattasündmusi, kus hinnati üksjagu kõrgelt ainuüksi osalemist, etapivõitudest või üldesikohast rääkimata. See kõik ei olnud toonastele asjaosalistele sugugi vähem tähtis, kui suurtuuride starti pääsemine tänastele ratturitele, sest vägevamatele velotuuridele neil sellal asja ei olnudki, profirattamaailm oli üksnes suur unistus. Kui aga külma sõja lõppedes profileeri uksed idabloki riikidele avanesid, sai läbi ka Rahutuuride hiilgeaeg. Pärast 2006. aastat seda võistlust enam sel kujul korraldatud ei ole.

Aavo Pikkuusi suur tuur

1977. aastaks, mil pidi toimuma juubelihõnguline XXX Rahutuur, oli Aavo Pikkuus maailma rattateedel tuntud nimi. Oli ta ju selleks ajaks 100 km meeskonnasõidu olümpiavõitja ja sama ala MM-hõbe, mitmesugustest väiksematest saavutustest rääkimata. NSV Liidu koondisesse oli tuline rattur end esimest korda murdnud 1974. aastal ja kandnud tol aastal paaril Rahutuuri etapil juba ka kollast liidrisärki.

Juubelituuri aastat oli Pikkuus alustanud hästi, et mitte öelda suurepäraselt, demonstreerides oma hoogsat minekut vahetult enne Rahutuuri aprillikuus Prantsusmaal koos elukutselistega peetud mitmepäevasõidul Circuit de la Sarthe ning saavutades seal heas stiilis üldesikoha. Mitmete teiste nimekate profiratturite seas pidi Prantsusmaal tartlase selga vaatama näiteks kuulus Raymond Poulidor, proffide rattamaailma «igavene teine», mees, kes jõudis Tour de France’il esikolmikusse kaheksal korral, kuid ei teeninud kordagi üldvõitu.

Polnud siis imestada, et spordihuvilisemat osa Eestimaast valdas juubelituuri eel ootusärevus, mis sundis inimesi telerite, raadiote ja ajalehtede (ehk kõigi sellal kättesaadavate meediakanalite) vahendusel tuuriuudiseid neelama. Aavo, pane!

Ja Aavo ei valmistanud enda rohkearvulisele toetajaskonnale pettumust. Eestlane asus liidriks juba võistluse avapäeval Varssavis, võites Visla jõe kallastel peetud proloogi, 28 km pikkuse eraldistardist sõidu, ega lubanud end edaspidi üllatada enam kellelgi. Tihedas duellis samal tuuril kolm etappi võitnud koondisekaaslase Vladimir Ossokiniga kaitses Pikkuus oma kollast liidrisärki avapäevast viimase finišini, võitis ise veel ka tuuri 10. etapi ning lõpetaski Prahas üldvõitjana. Igati välja teenitud võidupalgana võis ta nüüd sisse kasseerida ja Eestisse saata Rahutuuride traditsioonilise võiduauhinna – sõiduauto, milleks sedakorda oli Tšehhoslovakkia omamaine Škoda.

Ühtlasi, nagu tagantjärele teada, tuli tartlane lõpuni sõites tegelikult toime sportliku kangelasteoga. Nimelt pidi ta võistluse vältel üle elama mitu rasket kukkumist, mis raspeldasid puusa rohkem kui hellaks ning lasksid tal öösiti magada vaid valuvaigistite ja unerohu toel. Valutavate haavade kiuste ei pakkunud sitke sportlane aga konkurentidele mingit nõrkusehetke ning ilmus igal hommikul taas starti.

Järellainetus

Eestlase vägevas stiilis võit ei jäänud tähelepanuta ka raja taga. Teiste seas kajastati «heledapäise baltlase» suursaavutust näiteks mainekas Prantsuse rattaajakirjas Miroir du Cyclisme, kus oli koha leidnud uhke pealkirjaga kirjatöö «Aavo Pikkuusi võit à la Jacques Anquetil», tõmmates sel moel paralleeli meie mehe ja kuulsa prantslase vahele, kes domineeris omal ajal Prantsuse velotuuril just samuti, kui Pikkuus sedakorda Rahutuuril.

Veelgi enam lisab Pikkuusi õnnestumistele värvi asjaolu, et pärast seda, kui ta selsamal 1977. aastal krooniti 100 km meeskonnasõidu maailmameistriks, sai temast üldse maailma esimene jalgrattur, kelle kaukas olid ette näidata nii olümpiavõit, MM-kuld kui ka individuaalne üldvõit Rahutuuril!

Statistika kinnitab, et ainsa eestlasena Rahutuuri võitnud Pikkuus sai selle võidusõidu liidrisärki kanda kokku 16 etapil. Küllap oleks ta suutnud rohkemgi, paraku jäi tema ratturikarjäär lühemaks kui võinuks. Saatuse ja spordijuhtide tahtel 1981. aastal lubatud profilepingust ilmajäänuna tegi ta rattaspordiga lõpparve ning pühendus autorallile, tõustes mõni aeg hiljem NSV Liidu koondise liikmeks sellelgi alal.