Lae Mang (Andy Schlek Cycles – Immo Losch ) osales 3.-9. septembril velotuuril Tour Cycliste Féminin International de l’ardèche.
Koroonaviirusest tingitud reisipiirangutes oldi sunnitud startima neljaliikmelise tiimiga.
Lae Mangi kirjeldus tema elu pikimast velotuurist:
Võidusõidu ‘highlight’ oli teisel päeval sõidetud 138km pikkune 3400 tõusumeetriga etapp. Esimesed 50km kulgesid siledal maal, seal lasti ka esimene jooksikute punt minema. Kuna ühtegi favoriiti jooksikute hulgas polnud, siis olin kindel, et nad saadakse peagi tõusul kätte. Esimene HC kategooria tõus õnnestus mul ületada koos 20-30 liikmeliseks kahanenud peapundiga. Seejärel sai laskumisel korraks hinge tõmmata ja juba alustati järgmise 1. kategooria tõusuga. Seal tuli mul tempos järele anda ning tõusu lõpuni sai sõidetud koos juunioride Euroopa- ja Maailmameistritiitleid võitnud Shirin van Anrooij ja veel kahe kaaslasega. Tõusu lõppedes jõudis meile tagant järgmine punt järele ning algavat pikka laskumist läks juhtima Canyon-Sram meeskonnas sõitev kogenud austraallane Tiffany Cromwell. Spordidirektor (DS) ütles mulle läbi raadioside, et ma laskumisel kindlasti 2-3 positsiooni hoiaksin, niisiis hüppasin talle kohe kannule ja püüdsin elu eest kurvides järel püsida. Peale sõitu ütles DS, et meile järele jõudnud pundi tagumine pool jäi laskumisel uuesti maha. Seejärel jäi sõita veel kaks pikka tõusu, mille käigus püüdsime mitmed eest pudenenud rattureid kinni. Viimased 5km finišini olid vist küll mu elu pikimad kilomeetrid. Püüdsin lõpus endast veel viimase välja pigistada ning parim, mis suutsin, oli etapi 36. koht.
Järgmised päevad tõotasid tulla natuke lihtsamad, seega oli eesmärk püüda taastuda, aga mitte aega kaotada.
Neljas etapp oli taaskord mägine ja lõppes 5km pikkuse järsu tõusuga. Juba enne ‘päris’ lõputõusu algust oli tempo üsna kõrge ja suur osa pundist maha jäänud. Lõputõusul polnud aga pundist enam miskit järel ja kõik tulid finišisse üksinda. Kilomeeter enne lõppu nägin enda ees valitsevat cyclocrossi Maailmameistrit, sain veel natuke jõudu juurde, et temast enne joont mööduda. Minule seekord 31. koht.
Tuuri viies päev pidi rajaprofiili järgi üks lihtne taastumise etapp olema. Tegelikult kujunes see päev minu jaoks parajaks kaoseks. Hommikul stardipaika jõudes ootas meid ees korralik küljetuul. Sõit algas 7km pikkuse piduliku stardiga mööda kitsaid tänavaid. Ühes laskumisele järgnenud teravas tagasipöörde kurvis ei keeranud ees sõitnud kohtunike auto kurvi välja ja sõitis otse vastu kivimüüri. Kogu punt pidi end meetri laiusest vahest läbi suruma ja peagi peale seda oli ametlik start. Kohe küljetuulele ja kohe tõmmati punt pikaks. Eest sai ära väga tugev 7 liikmeline jooksikute punt, kellest kaks esimest jäid sõidu lõpuni ette. Peagi tempo rahunes ja ülejäänud punt vajus uuesti kokku. Seejärel hakkas mul meeletult halb ja suur hirm oli taskus olevaid geele võtta, kuna olin veendunud, et need ei püsi mul täna kindlasti sees. 140km pikkust etappi aga päris ilma söömata lõpuni ei sõida ja seega püüdsin ettevaatlikult ja rohke veega omale mõned geelid sisse sundida. Mõtlesin, et kui ma väga ettevaatlikult sõidan ja püüan maksimum pingutusi vältida, siis ehk jõuan pundiga finišini ära. 35km enne lõppu olin aga lõpuks sunnitud tee äärde seisma jääma, pisarad silmas. Miks nüüd ja miks mina. Tiimi auto jäi koos minuga seisma ja DS veenis mind ikka edasi sõitma. Algas 35km pikkune ralli Prantsusmaa kitsastel mägiteedel, avatud liikluses, tiimi auto selja taga pidevalt signaali andes. Saate mootorratas oli minuga küll aeg ajalt kaasas, aga liikluse reguleerimiseks polnud sellest suurt abi. Ilmselt oli see halb enesetunne osati väsimusest, mille tõttu keha ei suutnud enam hästi toitaineid omastada ja osati geelidest, millega pole ühepäevasõitudel probleeme olnud, aga mida 5 päeva järjest võtta oli liig.
Õnneks oli sel päeval finiš kohe ööbimispaiga kõrval ja sain õhtul anda endale natuke rohkem aega taastumiseks.
Edaspidi otsustasin tiimi poolt saadud geele mitte kasutada ja tarbida ainult enda omasid ning järgmistel päevadel läks enesetunne vaikselt paremaks.
Tuuri viimasel päeval püüdsime tiimikaaslasega varajasse jooksikute punti kaasa saada. Paraku olid seekord etapi viimased 20km siledal ja suurtiimid olid otsustanud, et see etapp jääb sprinteritele. Kedagi väga kaugele ei lastud. Endalegi üllatuslikult tundsin ma end viimasel päeval väga hästi ja sõitsin kõik kolm lühikest järsku tõusu pundi eesotsas, lootuses, et väike punt pääseb eest minema. Tõusude lõppedes olid pundil küll alati vahed sees, aga ees olnutest ei soovinud keegi edasi sõita.
Enne tuuri algust ei näinud ma ennast hea mitmepäevasõitjana. See võidusõit andis lootust, et pikad rasked tuurid võivad mulle sobida palju paremini kui varem arvasin. Tuuri kokkuvõttes teenisin 38. koha, kaotust võitjale 37:34.
Fotol: Mae Lang oma tiimikaaslasega. Erakogu.
