Eesti rattaspordi ühe ajastu lugu on saanud raamatukaante vahele ja räägib see nooremale põlvkonnale tundmatust nõukogude ajast ning üleminekust vabasse maailma. Raamatu peamine kangelane on esmaspäeval 60. juubelit tähistav Riho Suun, aga ka tema kaasaegsed.
1985. aasta Eesti parim meessportlane Riho Suun on olümpiavõitjate Aavo Pikkuusi ja Erika Salumäe kõrval Eesti tuntumaid jalgrattureid nõukogude perioodi lõpust. Suun tuli meeskondlikult Rahutuuri võitjaks, korjates ka etapivõite. Rahutuur oli Idabloki jalgratturitele ülim väljund, sest maailma suurtele velotuuridele sõitma siis ei pääsetud. Nüüd elustavad Riho Suuna mälestused ja eelkõige päevikud toonase elu, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
“Võib-olla jäi midagi kirja panemata, aga see, mis on kirjas, siis nii oligi. Seda mäletan küll, et mingit udutamist päevikutesse ei saanud. Meid ei kontrollitud ega tsenseeritud – päevik oli rohkem enda jaoks. Vene koondises kirjutasin päevikuid ikka eesti keeles edasi. Siis ei saanud keegi aru, mis on seal kirjas,” rääkis Suun.
Riho Suuna ja tema kaasaaegsete lugu “Inimene või masin?” autoriks on Ivar Jurtšenko. Ajastu oli eripärane, süsteem sportlaste vastu halastamatu. See on ühe põlvkonna lugu, kus esimest viiulit mängis kümmekond aasta Nõukogude Liidu koondisse kuulunud Suun.
“See oli kõva võimalus eneseteostuseks, maailma näha ja natuke materiaalselt end paremini kindlustada või olla või tunda. Kes sel ajal elasid, need teavad. Need, kes on hiljem sündinud siia, nendele vist ei teegi selgeks. Meil ei olnud kompuutreid ja tehnikat, millega jälgida enda kiirusi, jõudlust, kaloreid, vattidest rääkimata,” ütles Suun.
Esmaspäeval 60. sünnipäeva tähistav Suun ütleb, et nüüd on rattaspordis kõik muutunud: kiirused, spetsialiseerumine, varustus, kogu tippspordi taustsüsteem.
Allikas: sport.err.ee
