Mihkel Räim on jalgrattaproff, kes sõidab juba 4. hooaega Iisraeli profiklubis Israel Cycling Academys. Alates järgmisest hooajast on tema klubi kuulumas maailma absoluutsesse tippu (World Tour). See tähendab seda, et Mihkel osaleb väga mainekatel võidusõitudel, mille hulka kuuluvad ka Tour de France, Giro d’Italia jt.
Mihkel, kuidas end tutvustad ja millega peale rattasõidu tegeled?
Olen Mihkel Räim, 26-aastane Saaremaalt pärit profirattur. Sõidan rattaga aastas ligi 30 000 km, mis on üsna suur hulk kilomeetreid. Sinna sisse kuuluvad nii võistlused kui ka treeningud.
Hobisid mul väga palju pole. Suured treeningkoormused annavad võimaluse hobideks nimetada puhkamise ja netis surfamise. Tegelikult pean lugu erinevatest tehnikavidinatest ning kalastamine on mulle ka südamelähedane.
Mitte, et ma kõva kalamees oleks, kuid väiksena sai ikka isa ja vanaisaga kalal käidud ning see on meelde jäänud. Nüüd pole ma aga saanud pikka aega kalastamisega tegeleda, kuid ühte ma tean, et see on minu jaoks teraapiline. Vaikus ja rahu veekogu ääres … Pole isegi hullu, kui kala koju ei too.
Kuidas algas sinu teekond sportlase karjääriredelil? Millest sai kõik alguse?
Minu tee spordini oli päris loogiline rada. Ema tegi sporti, isa tegi sporti. Mõlemad korraldasid pikka aega üht Saaremaa spordi tõmbenumbrit nimega Saaremaa velotuur. Isal oli veel rattapood ja rattaklubi. Ei olnud kerge spordist mööda hiilida, kuid mingi pisik pidi endal ka sees olema. Keegi mind sporti tegema ei sundinud, vähemalt ma ise ei mäleta seda nii.
Mäletan, et lapsena veetsin terved päevad õues, tegeledes erinevate spordialadega ning genereerisisin oma peas võistlussituatsioone. Tihti ei olnud vahet, kas olen üksi või kellegi teisega, võistlus käis alati!
Mingil perioodil tegelesin jalgpalli ja rattaspordiga samal ajal, kuid siis hakkasid koormused suurenema ning pidin otsustama, millise suuna valin. Loogilisem tundus ratturikarjäär ja seda ma absoluutselt ei kahetse. Edasi tulid juba suuremad treeningmahud ja rohkem võistlusi.
Peale 9. klassi kolisin Otepääle ja asusin õppima Audentese spordikoolis. Viimasel kooliaastal käisin mõneks kuuks Prantsusmaa meeskonna juures ja peale seda olen olnud paljudes välisklubides.
Millised on rattaspordi suurimad raskused ja rõõmud?
Minu jaoks polegi rattaspordis suurim raskus ehk treenimine, vaid pigem ratturile minimaalse kaalu leidmine. See tähendab seda, et oma rasvaprotsent tuleb viia nii madalaks kui võimalik, kuid sealjuures lihast ja jõudu kaotamata. See on üpriski keeruline ülesanne.
Mõnikord muidugi treeningul mõttes vannud ja mõtled, et miks seda piina ja kannatuste rada vaja on. See saab aga kiiresti selgeks, kui saavutad mõne võidu või väga hea tulemuse.
Kui saad käed lahti sõita võitjana üle finišijoone, siis see tunne võib kesta vaid 10 sekundit, kuid mälestustes püsib selle üle hea meel elu lõpuni. Süües kasvab isu – võidad ühe võidusõidu, järgmine kord tahad juba kahte võitu. Nii see käib, see on adrenaliin.
Milline näeb välja sinu argipäev? Millised on su harjumused?
Minu argipäev võib tunduda üsna igavana. Kuna olen suhteliselt suur magaja, siis pean omale alati igaks juhuks äratuskella panema. Nimelt on mul selline kiiks, et kui ma pole suutnud kella 12-ks trenni minna, siis on mul seda hiljem väga raske teha. Üldiselt jõuan trenni ikkagi kella 10-11.30 ajal. Edasine päevakava oleneb trenni pikkusest, ilmast ja muudest igapäevatoimingutest.
Mõnikord ma ei jõuagi peale trenni midagi teha. See võib tunduda küll totrana, ent kui sul on plaanis pikk trenn, mis võib kesta 6 tundi või kauemgi, siis tegelikkuses kulub trennile ikkagi 8-9 tundi.
See tähendab seda, et esmalt tuleb trenniplaan üle vaadata, näiteks mõelda, mis ja kuidas, kuhu suunas liikuda jne. Trennis kulub samamoodi veidi aega peatuste peale, kui loodus kutsub või on vaja otsida toidumoona ja joogipoolist.
Lisaks veel see aeg, mis kulub trenni järel – venitused, pesemine, söömine ja avastadki, et väljas on juba pime või ei jaksagi täna enam muud teha ning panustad vaba aja taastumisele.
Kergematel päevadel mahuvad päevaplaani veel massaaž ja füsioteraapia, jõusaal ning täiesti tavalised igapäevatoimingud.
Jalgrattaproff Mihkel Räim: “Peale ebaedu hakkavad ka õnnestumised tulema.”
