Karl Patrick Lauk pidi MM-il toimunud raske kukkumise järel hooaja pooleli jätma plaanitust varem. Oma esimese profihooajaga FDJ-Groupama meeskonnas võib mõningase mööndusega rahule jääda, kuid vaatamata hooaja jooksul pälvitud headele tulemustele on ratturi saatus hetkel veel lahtine.
Sa oled varasemalt stažöörina sõitnud kahes profiklubis, sealhulgas Astanas. Selle hooaja alguses sõlmisid oma esimese profilepingu FDJ-Groupama kontinentaaltiimiga. Kuidas sa selle aasta kokku võtaksid?
Kohati keerulisem aasta kui teised. Võite nii palju ei olnud, aga samas ütleks, et tulemuste kvaliteet oli parem kui eelmine aasta näiteks. Arvestades mõningaid tingimusi ja olusid, talv jäi natuke poolikuks, siis samas tegelikult ei olnud üldse halb aasta.
Mis selle tingis, et talv poolikuks jäi?
Kaitseväeteenistus. Ma ei ole kunagi haige olnud, seega mingit sellist vabandust mul ei olnud seal neile öelda. Mingil hetkel pidi ta nii või naa tulema, sest kuhugi põgeneda ei olnud. Ma rääkisin lähedastega läbi ja otsustasin, et kuna leping on olemas ja tiim sai aru, et meil on see kohustuslik, tuleb see asi ära teha. Eesti Vabariik võimaldas selle, et sportlane täispikka teenistust ei tee – eriti minu eas oleks see laastavalt mõjunud. Sportlastel on võimalik natuke lühema ajaga pääseda, samas kogemuse mõttes oli see vajalik ära teha. Ma ei tooks seda mingiks vabanduseks. Aktiivne ma olin seal ikka, ainult spetsiifilist tööd sai vähem teha.
Vaatamata lünklikule talvele oli sul siiski väga hea hooaja algus. Rahvuste karikaetappidel olid sa Prantsusmaal 6. ja Belgias 18.. Lisaks võitsid sa Rhone-Alpes’i velotuuril ühe etapi. Märkimisväärsed on kindlasti ka teine koht eraldistardi Eesti meistrivõistlustel Rein Taaramäe järel ja Rumeenia velotuurilt võidetud aktiivseima ratturi särk. Kas nende tulemuste valguses on ka järgmine aasta kindlustatud või millised on väljavaated?
Jah, tulemused olid nii kevadel ja tegelikult kui nii vaadata, siis läbi hooaja head. Ideaalis oleks tahtnud MM-il ja hooaja viimasel sõidul [Lauk pidi enne vigastuspausi startima ka 13. oktoobri võidusõidul – toim.] ennast veel näidata, sest vorm oli hea ja tunne oli hea. Tegelikult oli tunne läbi hooaja hea, aga järgmiseks aastaks ma veel kuhugi maandunud ei ole. Töö selle nimel käib ja proovin võimalikult kiiresti enda jaoks selle väikese mure õlalt ära eemaldada. Mingid variandid on ning loodan võimalikult kiiresti oma agendilt tagasisidet saada ja järgmiseks hooajaks kuskile maanduda.
Maikuus antud intervjuus tõid välja, et ambitsioonid olid kõrgemad, kui sõita kontinentaalmeeskonnas, samas tegid sa kaalutletud otsuse. Kas tagasivaadates see on ennast õigustanud?
Kindlasti otsisin suuremat väljundit, samas olen üha enam ja enam aru saanud, et igaüks üritab sinna WorldTouri tasemele jõuda ja kindlasti ka mina. Aga nagu mulle meeldib öelda, see on nagu hakklihamasin. WorldTouri tiimis sõidad sa enamjaolt kõige kõrgema taseme võidusõite ja seal nalja enam ei ole. Kõigi rollid ja kõik muu on paigas. Otsus oli õige kontinentaaltasemele jääda üheks aastaks veel. U-23 vanuseklassist ei ole vaja kiirustada välja tipptasemele. Oli mingeid variante WorldTouri tiimide näol, aga saatuslikuks sai kaitseväeteenistus – pooliku talvega WorldTouri tasemele astuda oleks olnud väga väga suur risk. Oma tiimi koha pealt sain ma mingil määral kohe aru, et seal edasi pürgimine vähemalt nende jaoks [pole võimalik]. Ma olen kindel, et seal olid ka minu enda vead ja otsused, minu iseloom ja mingid asjad, mis mängisid rolli. Aga kõik, mis ma ütlesin või tegin olid kaalutletud ja tagamõttega otsused – kompromisse peab kindlasti tegema, aga mingites kohtades jäin ma endale kindlaks ja ei andnud järgi nendes kohtades, kus nende meelest oleks pidanud andma.
Sa oled viimast aastat U-23 vanuseklassis ja kindlasti oli ambitsioon sel aastal saada MM-il vähemalt tulemus kirja, aga kahjuks sa olid kukkumise tõttu sunnitud katkestama. Räägi, mis seal täpsemalt juhtus?
Kindlasti oleksin tahtnud tulemust seal teha. Raja poolest ma ei saa öelda, et ta mulle sobiv oleks olnud. Samas ma ei pane endale piire, rattaspordis võib kõike juhtuda. Ma olin selleks valmis, aga sellist lõppu ma ei oodanud. Lõpetasin oma sõidu hoopis haiglas operatsioonilaual. Õnneks siiani ei midagi hullu nagu algselt tundus. Oli õnnelik kukkumine. Ma ausalt öeldes ise seda põhjust täpselt ei teagi – ma julgen arvata, et kellegi teise kokkupõrke tagajärjel ma ennast sealt maast leidsin ja nagu ma ütlesin, siis esimest korda elus lõpetasin ma võidusõidu kukkumise tagajärjel. Enne ma olen alati püsti tõusnud ja edasi sõitnud. Seekord kui ma end püsti ajasin, siis huvitaval kombel oli esimene mõte, mis peast läbi käis, et ma annan ratta tiimiautosse ära ja ma teadsin, et ma enam edasi ei sõida. Pärast, kui võistluste doktor mind üle vaatas, siis ta ütles ka kohe koondise peatreenerile, et tema siit edasi ei läheks.
Kui kaua taastusravi nüüd aega võtab ja millised on lähiplaanid?
Taastusraviga sain kohe alata, aga see on jäänud siiamaani sellele tasandile, et ma olen üritanud kõndida ja liikuda nii palju kui võimalik, et põlve liikumises hoida ja tema sajaprotsendiline painduvus tagasi saada. Ma ütleks, et see on natuke üle nädalase perioodiga isegi päris hästi saavutatud, mis näitab päris head paranemist. Ülejäänud marrastused ja haavad, mis tekkisid, on enamus ära paranenud. Üpris kiire taastumine on. Võimalikult kiiresti üritan ka jõusaali tagasi minna, et põlvele anda mingit lisakoormust näiteks keharaskusega, et lihaste töö ja normaalne liikuvus tagasi saada.
Allikas: sport.err.ee
