ORGANISATSIOON    LIIKMED    VÕISTLUSED    TIPPSPORT    DOKUMENDID    TREENERIKUTSE    POED    TOETAJAD    KONTAKT     
   
UUDISED
EJL soovitab
Galeriid
EJL teated
Arhiiv
Lingid
Antidoping
Reklaam




Kasulikud lingid:

Rahvusvaheline Jalgratturite Liit

Euroopa Jalgratturite Liit

Klubi admin

EJL > UUDISED > 
10.08.2017
Erika Salumäe: Barcelona kullafiniš ajab tänaseni käed higiseks


Suurel ekraanil rulluvad taas lahti korduvalt nähtud kaadrid: erkkollase rattaga Erika Salumäe läheb viimasele ringile liidrina, tuleb liidrina ka lõpusirgele, edestab finišijoonel poole rattapikkusega Annett Neumanni ja võidab iseseisvale Eestile üle poole sajandi pikkuse pausi järel taas olümpiakulla. Kõlab Eesti hümn, vardasse kerkib rahvuslipp. Tagurpidi! Erika vangutab pead, muigab kergelt. Tribüünil nutab sinimustvalget õigetpidi käes hoidev blond nooruk. Siiralt ja südamest.

Ehkki Barcelona olümpiamängudest on möödas juba 25 aastat, vaatab olümpiakomitee kutsel Tallinnasse seda tähtpäeva pidama saabunud Salumäe kullahetki Pirita velodroomil ikka elevusega. Mida aeg edasi, seda erilisem olümpiavõit tundub, tunnistab ta ise.

Erika Salumäe, kui palju sa oled Barcelona kullasõidu videot ise vaadanud?

Ega ma vaata teda tihti. Aastas korra, kui see tähtpäev on. Aga siis ikka meenutan. Tõsi, iga korraga vaatan seda natuke teise pilguga. Alguses põlesin kaasa! Nüüd vaatan rahulikumalt. Aga kui finišijoon tuleb... no vahel lähevad käed ikka natuke higiseks. Ikka veel.

Eesti ja eestlaste jaoks oli su võit midagi palju suuremat kui lihtsalt olümpiakuld. Kui palju sa seda ise sel ajal tajusid või praegu tajud?

Siis ei tajunud. Nüüd tajun. Kakskümmend viis aastat hiljem tunnen seda aina enam. Kõik õnnitlused, soovid, jutud, mida kuulen – kuidas keegi kaasa elas... Need on nii vahvad ja huvitavad. Inimesed ei ole unustanud. See ühendas meid tol ajal, neid võite oli vaja, kulda oodati. Vahva, et mul õnnestus see tuua.

Kas Barcelona kulda annab emotsionaalselt Souli kuldmedaliga võrrelda?

Tegelikult oli Soul kõige algus. Juba 1988. aastal lootsid inimesed vabadusele ja meie andsime sellele Raekoja platsis veel jõudu juurde. Barcelona eel olid aga suured ootused ja lootused: me läheme esimest korda vaba Eestina olümpiale! Teadsime, et kui esimese korraga võiduga tagasi tuleme, on see super-super. Ja oligi.

Eesti hümni kuulsidki sina ju esimest korda alles olümpiamängude poodiumil.

Jaa. Esimest korda. Ja tegelikult nägin Eesti lippu mastis ka esimest korda. Küll valepidi – ma muidugi teadsin, mispidi see käib!

Mis tunded sel hetkel sisimas olid, kui lippu valepidi nägid?

Väga segased. Ega seal enam midagi teha anna ja teiste auks on ka lipud vardasse tõmmatud... Aga kui hüüti «Estonia!» ja lipp tõusis, ega rahvas seal jaganud, kas see peab olema sinimustvalge või valgemustsinine. Teati, et on olemas selline riik nagu Eesti, kes osaleb vabana ja iseseisvalt olümpiamängudel. Panime maailmakaardile ühe punkti.

Üks mees tribüünil siiski oli, kes hoidis lippu õigetpidi. Oled sa temaga ka kohtunud?

Jah, selle lipu kinkis ta mulle! Hästi armas noormees, minu teada tegeles ta ka ise spordiga ja võitis pileti tribüünidele. Nuttis... Emotsionaalne ja ilus hetk.

Kas lipp on alles?

Jah, ikka alles.

Seisame siin Pirita velotrekil, millel on sulle samuti väga märgiline tähendus. Kas sul on kahju ka, et trekisport on Eestis praegu varjusurmas?

On küll kahju. Sest materjali oleks. Eesti inimene on... Ütleme nii, et trekisõit on arukate sõit. Ja Eesti inimene on seda. Tasakaalukas, mõtleja, kaaluja. Trekk on väga taktikaline, siin oleks sõitjaid küll. Eestlane ju sõidab üldse ratast, ajast aega – alates Aavo Pikkuusist ja Riho Väravasest. Kogu aeg tuleb sõitjaid peale, pause pole olnud. Ma arvan küll, et Eesti riik võiks ehitada selle treki rahvusvahelisele tasemele – velotreki keskel annab paljusid muidki alasid korraldada. Tehku korralik trekk ja tuleb olümpiavõitjaid ka! Olen selles täiesti kindel.

Paljudele on Barcelona võidu sümbol sinu kollane ratas. Mis pilguga sa seda ratast, mis siin meie selja taga seisab, täna ise vaatad?

Vaatan... sooja tundega. Selle ratta saamine oli omaette lugu, sest seda aitas hankida mu päris tugev konkurent Isabelle Gautheron Prantsusmaalt (Souli olümpia neljas – toim). Prantslased hakkasid toona karboonrattaid tegema ja tänu talle ma selle ratta endale sain. Oleme muide endiselt suured sõbrad.

Kui paljude konkurentidega sa veel sidet pead?

Peale Gautheroni peamiselt ameeriklanna Connie Paraskeviniga, kes sai Soulis kolmanda koha ja tuli mitu korda maailmameistriks. Oleme vastastikku külas käinud. Tegelikult suhtlen päris paljudega.

Aga Eestisse sa väga tihti ei satu.

Ei satu tõesti. Kui vaja on, siis tulen. Kui on mingi põhjus. Ega mulle lendamine eriti ei meeldi!

Nii et Hispaania on saanud teiseks koduks?

Hispaanias on mul kodu. Eesti on mu kodumaa.

Seal on suur vahe?

Väga suur vahe.

Kuidas su elu Hispaanias praegu läheb? Millega tegeled?

Tegelen praegu iseendaga. Püüan hoida tervist. Mul on loomakesed – kass ja koer. Käin jalutamas, loen palju. Ühe hobina tegelen tervisliku toitumisega, seetõttu otsin palju infot internetiavarustest ja panen toitumisprogramme kokku. Olen mõnda sõbrannat aidanud ja tundub, et asjast on kasu ka olnud. Pargijalutuskäigud, igapäevane saun, väikesed treeningud – mida ma saan endale lubada, on jooga ja väikesed harjutused vees lihastele. Et hoida ennast ikka vormis ka!

Nii et – elad?

Jah. Elan!
Allikas: sport.postimees.ee



|tagasi »|
Toetajad















   
   
EESTI JALGRATTURITE LIIT: Pirita tee 12, 10127 Tallinn; tel 603 15 45, fax 603 15 46; e-post: ejl [at] ejl.ee